Valgustuse kavandamine maastikuarhitektuuris
EKSPERDI NÕUANNEValgustuse kavandamine maastikuarhitektuuris on peen teadus, mis eeldab kindlate põhimõtete ning tehnikate rakendamise oskust. Maastikuarhitektid ja valgustuse spetsalistid on siin suureks abiks.
Kui soovid siiski proovida aia valgustamise plaani ise teha, tasub ennast teemaga võimalikult mitmekülgselt kurssi viia. Nii on kindlam, et plaan saab ka selline, mis täidab oma eesmärki ja välistab hilisemad kulukamad ümbertegemised. Millest alustada? Nõu annab sise- ja maastikuarhitekt Lisete Kivimägi.
Välisvalgustuse kavandamise põhimõtted
Kõige õigem oleks kavandada valgustus kohe alguses koos ülejäänud aia ning hoone planeerimisega. Kaardistada olulised vaated, mida on soov kas siseruumist või erinevatest
aiatsoonidest esile tuua ning aktiivsed alad, mis oma funktsiooni poolest nõuavad tugevamat valgustatust (näiteks väliköök, bassein, terrass, spordiplats jne).
Seejärel saab paika panna erinevad valgustuse võtted, millega soovitud lahendust saavutada. Maksimaalselt võiks kasutada kaudset valgustust (st. valgusallikas ise jääb peitu ning nähtavale jääb vaid valgustatud ala).
Sõltuvalt aia eripärast, selle hoonetest, käiguteedest ja haljastusest valitakse välja põhimõtted, mida soovitud lahenduse saavutamiseks kasutada.
Üks võimalus on visuaalse distantsi loomine lähedal ja kaugemal asuvate alade vahel. Selleks valitakse sobivad alad erinevates aia servades ja valgustatakse need välja. See võte lisab aeda ruumilist tunnetust. Tavaliselt jäävad distantsalade vahele väiksemad valgustatud alad, mis loovad sumeda üldvalgustatuse.
Aia väljavalgustamine taamal tekitab taustavalguse ning üldvalgus alal on lahendatud sobivate võrdsete vahemaade tagant haljastuse ning käigutee valgustamisega. Käigutee on valgustatud taimekastidesse integreeritud valgustitega.
Aktsentaladeks on näiteks eri aia osades paiknevad hoonete seinad, mille vahel loovad sujuva ühenduse valgustatud teerajad.
Hoone sisevalgustus loob tausta tunnetuse ning eenduvad valgustatud fassaadiosad tekitavad valguse abil ruumilise tunnetuse ümber väikse haljastuse.
Ruumilisema efekti võib saavutada ka siseruumis veidi soojema valguse ning fassaadil veidi jahedama valgustemperatuuriga valguse kasutamisel.
Üldjuhul kasutatakse hoone lähialal pigem siiski soojemat valgust ning haljastuse valgustamiseks külmema valgustemperatuuriga valgust. Näiteks puude alt-üles valgustamise puhul on hea kasutada 4000K külmemat valgust, kuna see mõjub loomulikumana, sest on kõige lähemal kuu poolt tekitatavale valgusele.
Valgustusega luuakse kindel rütm ja kompositsioon aias. See tähendab, et midagi ei ole juhuslikku, vaid kogu valgustus koosneb kindla sammu tagant välja valgustatud kohtadest, mille vahele jäävad tumedad alad. Sõltuvalt valgustatava ala iseloomust võib rütmiliselt rõhutada näiteks vertikaalseid üksikuid kõrgemaid haljasvorme, arhitektuurseid elemente või ka madalhaljastust.
Aia kõnniteede valgustamine maheda ülalt-alla valgusega. Tajutavad jäävad tagasihoidlikud valgusvihud teatud vahemaa tagant ning hämaramad alad nende vahel.
Rütmile lisab põnevust ja struktuuri kõrreliste puhmaste kasutamine valgustite vahel.
Kitsama valgusnurgaga valgusallikad loovad müüritisele ja selle taga asuvale haljastusele rütmilise valgustatuse.
Hoone fassaadil rütmiline valgustatus.
Eriti efektelt mõjub valguslahendus siis, kui vaatevälja keskmesse jääb rõhutatuna fookuspunkt(id), milleks võib koduhoovi puhul kujuneda näiteks peasissepääs või suurema aia puhul mõni eraldiseisev aiaelement nagu paviljon, skulptuur, purskkaev või haljastuse grupp.
Aia kujunduslikuks fookuspunktiks sobib näiteks põneva üksikpuu või haljasgrupi välja valgustamine.
Erinevate materjalide ja eri kõrgusega haljastuse väljavalgustamisel tekib põnev kompositsioon.
Valgustuse juures on ülioluline tasakaal, et valgus täidaks oma eesmärki, mitte ei tekitaks valgusreostust.
Kõhkluse puhul on alati kindlam pigem vähem välja valgustada ning püüda eristada olulisemat kõrvalisest.
Valgustamise tehnikad
Valgust on võimalik suunata kas ülesse, alla või mõlemas suunas. Selleks kasutatakse erinevat tüüpi valgusteid.
Kaudse valgustuse kasutamine alt-üles meetodil tähendab erinevate vertikaalsete elementide nähtavale toomist nagu üksikud müüritised/seinad, skulptuurid, purskkaevud, väravapostid jne. See tähendab, et valgusallikas ise jääb nähtamatuks, rõhk on vaid valgustatud pinnal. Selleks kasutatakse enamasti pinda süvistatavaid valgusteid või varjatakse valgusti näiteks haljastusega. Sobivad spetsiaalsed aktsent valgustid, süvistatavad valgustid või “wall-wash” tüüpi valgustid.
Wall-wash tüüpi valgustiga alt üles seina valgustamine. Eraldiseisev dekoratiivmüür haljastusega loob põneva fookuspunkti aeda.
Kauni fassaadimaterjali väljavalgustamine peidetud (süvistatud) valgustiga.
Lihtsaim võte üles valgustamisel on eest valgustamine. Näiteks põõsast või puud eest valgustades toome selle vaate suunas nähtavale ning sealt peegeldub juba ka üldvalgust aiaruumi. Valgustatud objekti taha peab jääma piisavalt hämarat ala, et efekt mõjule pääseks.
Puu on vaate suunast valgustatud. Puu taha jääb hämaram ala.
Varjutamiseks nimetatakse võtet, kus objekti taga asuvale pinnale tekib objekti suurendatud vari. Näiteks õige nurga alt fassaadi ees paikneva põõsa valgustamisest aktsentvalgustiga tekib fassaadile põõsast suurendatud vari- Lisaks põõsa enda valgustatud struktuurile mõjub see omaette kujundusvõttena. See töötab hästi üksiku elemendi puhul. Kui näiteks terve põõsarühma taha tekitada ähmane tume laik, kaotab efekt võlu.
Madalate kõrreliste puhmaste vahelt alt üles seina valgustades tekivad sinna dekoratiivsed varjud. Varjudest tekkivat dekoratiivset mustrit saab hämaral ajal kasutada ka teisiti, näiteks spetsiifiliste aiapollarite abil.
Ala keskel asuva haljastuse esile toomiseks on enamasti parim viis kasutada ristvalgustust. Ristvalgustus võimaldab haljas-objekti mitmest küljest vaadelda ja suurendab selle ruumilist mõju.
Õige tulemuse saavutamiseks peaks objekti igas vaadeldavas küljes asuma valgusallikas. Valgusallikad on vaja seada nurga alla nii, et valgusvihud kohtuksid objekti keskel. Näiteks kui soovitakse, et puu oleks näha nii majast kui tänavalt, tuleks kummagi vaate suunda paigutada üks valgusti.
Puu on valgustatud erinevast küljest nii, et valgusvihud ristuvad puu keskel.
Tagant poolt valgustamine toob välja objekti negatiivse vormina vaate suunas. See tähendab, et objekt jääb pimeda laiguna ümber oleva valguse taustale.
Tagant poolt valgustamine toob välja objekti negatiivse vormina vaate suunas. See tähendab, et objekt jääb pimeda laiguna ümbritseva valguse taustale.
Kui valgustada objekti taga olevat seinapinda, saavutame silueti väljavalgustamise. Siis tekib selle taha valgusvihk ning vaate suunas on tajutav põõsa siluett.
Alt-üles valgustustehnikat kasutades on oluline jälgida, et valgusallikas inimesele silma ei valgustaks. Keerukamates kohtades, näiteks puud alt poolt mitmest kohast välja valgustades, on hea kasutada pimestamise vältimiseks valgusallikal sobivat katet. Olemas on erinevad matistatud pinnaga klaasid ja teised lisatarvikud, millega valgusvihu ulatust rohkemgi reguleerida saab.
Kindlasti peab silmas pidama ka akendest avanevat aia vaadet siseruumides, aiavalgus peab olema taustaks, mitte domineerima.
Kaudset ülalt-alla valgustust kasutatakse tihti hoone fassaadi ülalt katuseräästa alt või aiamüüritiste ülemise serva alt müüri valgustamiseks. Selleks sobivad aktsentvalgustid, süvistatavad valgustid, “wall-wash” tüüpi valgustid ja led-ribad. Ülalt-alla efektiga on olemas ka astmetesse paigaldatavaid ning pollarvalgusteid. Need sobivad hästi kasutamiseks, vältimaks silmipimestavat lahendust aias.
Katusealuse süvisvalgustid.
Kui üks või enam valgusteid on paigutatud ülesse puu võrasse suunaga alla, tekib nn. “Moonlight” efekt. See tähendab, et maapinnale tekivad põnevad okste varjud. Selline viis sobib hästi ka pehme naturaalse üldvalguse tekitamiseks aias.
Puudevõrade vahelt alla valgustades tekivad maapinnale okste varjud.
Aktiivsete alade jaoks sobib kõige paremini samuti ristvalgustus ülalt-alla. Nii tagatakse kogu ala ühtne valgustatus. Aia prožektorid ning aktsentvalgustid tuleb paigutada ala suhtes risti, et valgusvihud kataksid ühtlaselt kogu ala.
Sellisteks aladeks võivad olla näiteks spordiplatsid, mida kasutatakse ka õhtusel ajal. Ka käiguteid võib valgustada hoopis lähedal asuvate puude külge kinnitatud ülalt- alla aktsentvalgustitega, samuti on olemas spetsiaalseid ülalt-alla valgustavaid aiapostide ja fassaadi külge kinnitatavaid valgusteid. Ülalt-alla valgustid on kõige parem valik pimestava valguslahenduse vältimiseks.
Pollarid on vähesed valgustid, mis jäävad enamasti aiaruumis ise vaadeldavad ning seetõttu tuleks nende disaini hoolikalt valida.
Valgustite tehnilised näitajad
Luumen on valgusvoo mõõtühik ning näitab, kui palju valgust valgusallikas välja annab. Seda näitajat suurendades või vähendades saab mõjutada valgusvoo intensiivsust. Sama võimsusega (W) eri tüüpi valgusallikas võib omada erinevat valgusvoogu (Lm). Led-valgustite puhul on olulisem vaadata just väljundit luumenites kuna led-tehnoloogia võimaldab väga madala võimsuse(W) juures toota suures koguses valgust.
Valgustemperatuuri mõõtühikuks on kelvin ning mida suurem see näitaja on seda eredam ja külmema tooniga on valgus. Enamasti eelistatakse hubast soojemat või neutraalset valget valgusvärvust, mis jääb silmale meeldivam ja hubasem. Külm sinine valgus mõjub silmale pimestavalt ning ebameeldivalt. Kõrvutatuna sooja valgusega mõjub kontrast veelgi tugevamalt ja häirivamalt. Seda on hästi näha jõulude ajal, kui üldvalguse kõrval on kasutusel erinevad dekoratiivtulukesed. Soodsamad dekoratiivtuled on enamasti just külmema tooniga, tekitades silmale häirivat kontrasti.
Soovituslik on valida 2700-3000K valgusallikas, mis on soojem valge. Müügil on tihti ka > 4500K valgusallikad, mis on juba jahedamat sinakat tooni ning jäävad aias häirivalt eredad ja silma riivavad.
Oluliseks näitajaks on ka valgusvihu nurk. Laiema nurgaga valgusvihk valgustab madalamal rohkem kui kitsa nurga all valgusvihk, mis omakorda aga (sama luumenite arvu juures) valgustab intensiivselt kõrgemale. Valgusti tuleks valida selle järgi, milline on tema otstarve kasutuskohal.
Eesti kliimas on kindlasti oluline jälgida, et valgusti niiskusklass IP vastaks vajalikule tasemele. Laias valikus ja just soodsama klassi valgustid IP44, mis on miinimum variant meie kliimavööndis kasutada, aga tegelikkuses nad siiski vastu ei pea.
Kvaliteetse ja püsiva lahenduse saavutamiseks on soovituslik valida valgusti alates IP54 klassist, ideaalis IP 65. Väiksema näitajaga valgustid sobivad katuse alla jäävatel pindadel kasutamiseks.
Valgustuse kasutamise eesmärgid aias
Valguslahendust aias kasutatakse enamasti aia ja hoone kaunimaks muutmiseks, õuealade kasutamise pikendamiseks ning ohutuse tagamiseks. Näiteks hästi väljavalgustatud aias ei ole kohta, kuhu varas end peita saaks. Ohutuse eesmärgil valgustatakse välja ka kõrguste erisused, et seal liikudes mitte viga saada.
Aktiivsema kasutusega aladel nagu väliköök, basseiniäärne ala ja terrassid võiks eelistada dimmerdatavat kohtvalgustust (vajadusel saab luua tugevama
valgustatuse). Üldiselt võiks aga kasutada rohkelt mahedamat kaudset valgust - näiteks istme serva alla integreeritud led-riba, terrassi serva ja astmetesse süvistatud valgustid või haljastuse
vahele peidetud valgustid.
„Aiakujunduse stiili osas võiks aga mõelda, kas on soov saada aeda pigem naturaalne ja intiimsem keskkond või teatraalsem ning dramaatilisem ilme. Samas aiaruumis võib muidugi ka kujundada erineva karakteristikaga alasid. Valgustuslahendus hoone lähedal on sageli sümmeetrilisem/ arhitektuursem ning mujal aias haljastuse paiknemist järgivalt asümmeetrilisem.
Naturaalsema ilmega aia saab, kui kasutada kujunduses pigem asümmeetrilist valgustite paigutust ning üldisemat kaudset ja sumedamat valgust. Teatraalsem või arhitektuursem meeleolu saavutatakse sümmeetriliste ja arhitektuursete elementide väljavalgustamisega. Kitsamate valgusvihkudega luuakse sümmeetrilisi rütme ja valgustatakse välja kõikvõimalikke arhitektuurseid elemente. Dramaatilise tulemuse nimel töötab hästi varjutustehnika, näiteks puu või põõsa võra seinale kuvamine või puuvõra vahelt valgustades maapinnale varjude tekitamist.
Hästi tuleb läbi mõelda ka valgustsoonide tekitamine ning valguslahenduse manuaalne kontrollitavus. Milliseid valgusteid eraldi lülitada ja mida koos, kas kuskil alade kaupa? Alati saab muidugi lisada ka automaatika, kui mingites alades lülitub valgustus teatud kellaajal automaatselt sisse ja reguleerib vastavalt vajadusele valgustugevust ning värve.
Võimalusi on lõputult ning see teeb ka aia kujundamise keeruliseks. Teadmatusest tulenevad vead võivad suurepärase idee inetuks ning ebameeldivalt kogetavaks muuta nii enda kui ka väljaspool aeda liikuvate inimeste jaoks. Võimalusel tasub alati kasutada spetsialisti abi, sest kvaliteetne valgustusdisain tõstab oluliselt ruumi kvaliteeti nii esteetiliselt kui kasutusotstarbelt. Spetsialist aitab hoiduda vigadest, mille parandamine hiljem aeganõudvaks ja kulukaks protsessiks võib kujuneda.
A: Inkodu.ee (K. Viksne; J. Rohtsalu): L. Kivimägi
Fotod: L. Kivimägi (Tootepildid, Internet)