Millist looduskivi eelistada?

Kivi kasutati isegi enne ajaloo koitu. Jäljed neoliitikumist ulatuvad meieni koobaste kaljustele seintele kraabitud joonistuste kaudu, mis kujutavad hirmunud objekte, igapäevaseid tarbeesemeid, jahirelvi ja sõdu.

Iidsetest aegadest kaasaegseimate tehnoloogiate sünnini on kivi olnud  jätkuvalt kandev struktuurielement enamikus maailma ehitistes.

Loodus on andnud meile hulganisti looduskive, mida edukalt kasutatakse tänapäeva ehitustes. Levinumate looduskivide põhigrupid on toodud allpool:

GRANIIT (granite)

Graniit on magmaline kivim (sündinud suure kuumuse mõjul). See sai alguse vedela magmana maapinna sügavustes. Äärmiselt suure rõhu all ja aeglase jahtumisprotsessi käigus on saanud graniidist üks kõige kõvemaid ja tihedamaid kivimeid.

Graniit koosneb paljudest komponentidest, millest kõige levinumad on kvarts, vilgukivi ja päevakivi. Nende komponentide hulk võib olla väga erinev iga graniiditüübi puhul. Harilikult on päevakivi graniidi suurim mineraal. Teisel kohal on kvarts. Kvarts on kõige kõvem materjal kivi koostises. Ülejäänud mineraalid, mis graniidile ka värve ja unikaalsust lisavad, on vilgukivi ja süsi.

Kasutuskohad: Sise- ja välistingimustes olevad seinad, põrandad, trepid, monumendid, fassaadid, aiateed, aiad jne. Kõvadus nr. 7, vastupidavus kulumisele – hea, vastupidavus kodustele hapetele nagu piimhape, sidrun, mahlad jne – hea, pinnatöötlus- poleeritud, lihvitud, põletatud, harjatud, antiik.

MARMOR ( marble)

Marmor ja lubjakivi alustavad sama materjalina. Marmor on lihtsalt muutunud lubjakivi, või kui kasutada tehnilist terminit, moondekivim. Piisava kuumuse ja surve all lubjakivi kristalliseerub, muutudes marmoriks. Kristalne struktuur võimaldab marmorit poleerida ning tuua välja teiste mikroelementide värvi.

Kasutuskohad: Sise- ja välistingimustes olevad seinad, põrandad, trepid, monumendid, fassaadid jne. Kõvadus nr. 5, vastupidavus kulumisele – rahuldav, vastupidavus kodustele hapetele nagu piimhape, sidrun, mahlad jne – halb, pinnatöötlus- poleeritud.

LUBJAKIVI (limestone)

Lubjakivi ( travertiin) on tekkinud miljonite aastate käigus merikarpide ja mereloomade skelettide settimise tulemusena ookeanipõhjas (siit ka tema klassifitseerimine settekivimite hulka). Kaltsium luudest ja merikarpidest on kombineeritud süsinikdioksiidiga vees ja moodustab kaltsiumkarbonaadi, mis on lubjakivi ja marmori peamine mineraalstruktuur.

Alla 3% kivist on värv, mis on lihtsalt veel üks looduslik element, mis kivi moodustumise juures on olnud (näit. rauaosakesed annavad punakaspruuni). Lubjakivi, mis ei ole kristalliseerunud, ei saa poleerida.

Kasutuskohad: Sise- ja välistingimustes olevad seinad, põrandad, trepid, monumendid, fassaadid, aiateed jne. Kuna lubjakivi on suhteliselt pehme ja vett imav, siis tuleks eelistada sisetingimusi või siis sadevete poolt kaitstud välistingimusi.

Meie tingimustes on ohuks niiske ja märg kliima koos paljude külmumistsüklitega, mis tekitab antud kivi kihistumise ja kiire lagunemise välistingimustes . Kõvadus nr. 4, vastupidavus kulumisele – rahuldav, vastupidavus kodustele hapetele nagu piimhape, sidrun, mahlad jne – halb, pinnatöötlus- looduslik, lihvitud, antiik.

KILTKIVI (slate)

Kiltkivi on settekivim, kuid vastupidiselt lubjakivile, mis koosneb merikarpidest ja luudest, võib kiltkivi sisaldada ka mõningaid materjale, mida leidub graniidis ja mis muudavad mõned kiltkivimid sillerdavaks ja/või kõvaks. Sarnaselt lubjakivile ja marmorile tuleb värvus metalliosakestest.

Enamiku India kiltkivimite metsik värv tuleb kiltkivi lõhestamisest loomulikke kihte pidi, mille tulemusena metall satub kokkupuutesse õhuga ja oksüdeerub (roostetab). Kiltkivi on kõva, tihe ja peene struktuuriga kivim, mis lõhestub õhukesteks plaatideks piki tasapinda. Selline lõhestumine tuleneb rekristalliseerumisest surve all ja tekib tavaliselt aluskihtide suhtes teatud nurga all. Kiltkivi tekib savist, kiltsavist, vulkaanilisest tuhast ja teistest peene struktuuriga kivimitest.

Olemasolevad mineraalid on kvarts, seritsiit, kloriit, mõningal määral grafiit, titaanoksiid ja rauaoksiidid. Kiltkivi leidub tavaliselt piirkondades, kus mägede tekkimise ajal on kiltsavile rakendatud kuumust ja survet. Selle füüsikaliste omaduste ja lõhenemise tõttu on kiltkivi kasutatud väga erinevate pindade puhul mitmesugustes ehitistes.

Kasutuskohad: Sise-  ja välistingimustes olevad seinad, põrandad, trepid, monumendid, fassaadid, aiateed jne. Kõvadus nr. 5-7, vastupidavus kulumisele – hea, vastupidavus kodustele hapetele nagu piimhape, sidrun, mahlad jne – hea, pinnatöötlus- looduslik, lihvitud.

KVARTSIIT (quartzite)

Moondekivim kvartsiit moodustub liivakivist või ränikivist, mis on moondefaaside ajal, nagu mägede deformeerumine või kontakt sulakivimiga, kuumenenud ja rekristalliseerunud. Paljandunud kvartsiidid on vastupidavad murenemise suhtes ja esinevad tavaliselt kõrgetes mägedes ja mäeahelikes.

Mõningad ehtsa liivakivi või ränikivi struktuuriomadused, nagu struktuuri vorm ja suurus ning aluskihi tüüp, säilivad. Liivakivist tekkinud kvartsiidil on tolmulaadseid osakesi, mis võivad näidata esialgse struktuuri piirjooni. Mittepuhtast liivakivist kvartsiit (mis sisaldab vilgukivi või päevakivi) võib sulanduda teistesse moondekivimitesse nagu näiteks kristallkiltkivi või gneiss.

Väikeste struktuurielementide mosaiik on ränikivist tekkinud kiltkivi puhul tüüpiline. Kui ränikivil olid vahelduvad õhukesed kihid kvartsi ja savijat materjali, säilitab kvartsiit tavaliselt need omadused. Kvartsiidil, mis on moodustunud mäe deformeerumise ajal, on märke moondesurvest pikenenud ja paralleelsete kvartsi struktuurijoonte või mistahes kujuga kvartsimustri kristalograafiliste telgede suuna näol.

Kasutuskohad: Sise-  ja välistingimustes olevad seinad, põrandad, trepid, monumendid, fassaadid, aiateed jne. jne. Kõvadus nr. 7-8, vastupidavus kulumisele – hea, vastupidavus kodustele hapetele nagu piimhape, sidrun, mahlad jne – hea, pinnatöötlus- looduslik, poleeritud, lihvitud

LIIVAKIVI (sandstone)

Liivakivi on settekivim, mis koosneb liivasuurustest mineraaliteradest, enamasti kvartsist ja päevakivist, või vanematest kivimitest, mis kinnituvad üksteise külge tsemendi või tiheda mudase materjali abil. Liivakivid erinevad oluliselt värvuse, koostise, struktuuri, tsementeerumise astme ja kihilisuse poolest. Tüüpilisteks värvusteks on hall, pruun ja punane.

Liivakivid ladestuvad suhteliselt tasasele pinnale ning paiknevad kihtidena. Enamasti on kihistumine aluspinnaga paralleelne, kuid võib esineda ka kõrvalkihte. Aluspindadel võib esineda virgmärke ja loomade jälgi.

Kasutuskohad: Sise- ja välistingimustes olevad seinad, põrandad, trepid, monumendid, fassaadid, aiateed jne. Kuna lubjakivi on suhteliselt pehme ja vett imav, siis tuleks eelistada sisetingimusi või siis sadevete poolt kaitstud välistingimusi.

Meie tingimustes on ohuks niiske ja märg kliima koos paljude külmumistsüklitega, mis tekitab antud kivi kihistumise ja kiire lagunemise välistingimustes . Kõvadus nr. 3-4, vastupidavus kulumisele – rahuldav, vastupidavus kodustele hapetele nagu piimhape, sidrun, mahlad jne – halb, pinnatöötlus- looduslik, lihvitud, antiik.

Kõik looduslikud kivimid on soovitav enne kasutuselevõttu töödelda kaitsevahenditega.    

 A: Mendali OÜ