Vähenõudlik, külmakindel ja õiterohke ilupõõsas Enela
Enelate (Spiraea) perekonnas on ligikaudu 90 liiki ja lisaks veel hulgaliselt sorte. Aeda on võimalik valida madalakasvulisi või kõrgeid; kevadel õitsevaid või hoopiski suve teist poolt kaunistavaid; valgete, roosade kuni lillade õitega; sügavrohelise kuni leekivkollase lehestikuga või hilissügisel silmapaistvalt ilusatesse sügisvärvidesse "riietuvate" enelate vahel.
Madalakasvulistest enelatest võiks mõnegi sordi lillepeenrasse (kiviktaimlasse) püsilillede vahele seltsiks panna. Loomulikult on nad kenad ka grupina murusse istutatuna. Jaapani enela (S. japonica) sortidest on "Goldmound" suvi läbi kollase lehestikuga, vaid pisut üle 0,5 m kõrgune põõsake.
"Gold Flame" on eriti kena kevadise lehtede puhkemise ajal - noored lehed on kärtsoranžid. Suve kuludes lähevad lehed kummaliselt kirjuks - pool lehte on roheline, teine pool aga kollane või punakas.
"Golden Princess" on oma nime vääriv väike ilupõõsas.
"Little Princess" on rohelise lehestikuga, kesksuvel väga rikkalikult õitsev 0,5…0,7 m kõrgune põõsas. Kõik nimetatud enelad õitsevad kesksuvel roosade pisikeste õitega, mis paiknevad hulgakaupa lamedates, tihedates sarikpööristes.
Sama kummaline, kui "Gold Flame" lehestik, näeb välja "Shirobana" õitsemine - osa õisikuid on roosad, teised valged, kolmandad üsnagi tumepunased, neljandad aga ei ole suutnudki värvi valida ja on hoopis pooleldi valged ja pooleldi roosad.
Suuri karmiinpunaseid õielatakaid moodustab madala enela (S. × bumalda) sort "Anthony Waterer". "Froebelii" õied on tumepurpurpunased. Kaselehine enelas "Tor" (S. betulifolia) on väga elegantne pallikujuline kolmveerand meetri kõrgune põõsake.
Suvel kattub põõsas väljapeetult puhasvalgete õiekobaratega, sügisel värvub lehestik leekivpunaseks kuni tumevioletseks. Muide vihmapiisad või kastetilgad jäävad "Tor´i" lehtedele säravate helmestena kauaks püsima.
Kõrgemakasvulistest enelatest tuleks nimetada eelkõige kahte kaunitari halli enela (S. × cinerea) sorti "Grefsheim" ja nipponi enela (S. nipponica) sorti "Snowmound". Mõlemad moodustavad allapoole kaarduvate okstega kuni 1,5 m kõrguseid põõsaid. Kevade lõpul kattub pisikestest valgetest õitest lumevaibaga "Grefsheim", kui tema on õitsemisega ühele poole saanud, jätkab samal moel "Snowmound". Nad on efektsed üksikpõõsana või hekina, eriti aga läbisegi istutatuna - jääb mulje, et sama põõsapunt või -rida on võtnud pähe kaks korda aastas õitseda. Roosad, kaugele silmahakkavad õieküünlad kroonivad menziesi enelat (S. menziesii) ja pajulehist enelat (S. salicifolia). Esimene kasvab kuni 1,5 m, teine kuni 2m kõrguseks. Mõlemad õitsevad juulis ja augustis.
Siprea cinerea "Grefsheim"
Enelad on väga vähenõudlikud. Nad eelistavad päikesepaistet, kuid saavad hästi hakkama ka poolvarjus. Mulla suhtes neil erilisi nõudeid ei ole. Põhiliseks mureks on põõsaste tagasilõikamine nende noorendamiseks. Madalamatel enelatel tuleb pärast õitsemist pruunistunud õiepöörised koos 1/3 oksaga ära lõigata ( n.ö. pügame põõsa kolmandiku võrra madalamaks). Kõrgemakasvulistel enelatel lõikame kevadel kolmandikujagu oksi (valime ikka vanemad) lihtsalt tervikuna põõsast välja. Külma enelad üldiselt ei karda, väga käreda talvega võivad oksad siiski lume pinnani külmuda, aga taastuvad kevadel üsna kiiresti.
A: Jüri Annist, Calmia Istikuäri, 2009
