Modernse koduaia püsilillepeenar: õpetus, näidisplaan, taimede nimekiri

Aiakujundaja Maria Palusalu, kes on spetsialiseerunud püsilillepeenardele, jagab nõu, kuidas luua kevadest sügiseni õitsev lillepeenar. Näidisplaan on mõeldud 36 m² suurusele aiaäärsele alale, mis on päikesepaisteline, kuiv, kivine ja tuuline – mereäärse kliimaga modernse aia tüüpolukord.

Taimede valik määrab kestvuse

Sellistes tingimustes ei kasva kõik taimed võrdselt hästi, mistõttu tuleb eelistada vastupidavaid ja hooajaliselt vahelduvaid liike. Õige kooslus tagab, et peenar näeb hea välja aasta läbi ega nõua pidevat hoolt.

Peenra ja arhitektuuri harmoonia

Modernses aias peaks peenar sobituma nii maja kui ka ümbritseva keskkonnaga. Maria Palusalu soovitab lähtuda hoone fassaadi värvidest, et luua terviklik ja tasakaalustatud ilme. See aga ei tähenda ühetaolist värvipaletti – heledate ja tumedate toonide mäng ning aktsentvärvid lisavad sügavust ja põnevust, kui neid kasutada läbimõeldult.

Plaan 1
Siin (pdf): modernse aia püsilillepeenra istutusplaan ja taimede nimekiri koos kogustega

Plaan 2
Siin (pdf): püsilillepeenra istutusplaan koos roosidega ja taimede nimekiri koos kogustega

Veel lugemist: 5 püsilillepeenra plaani ja nõuanded

Kuidas muuta lillepeenar võimalikult hooldusvabaks?

Paljud soovivad kaunist lillepeenart, mis nõuaks võimalikult vähe hoolt – või oleks lausa hooldusvaba. Aga mis tegelikult hooldusvajadust tekitab?

Kastmine

Kõige sagedasem hooldusvajadus on seotud kastmisega, eriti paepealse pinnase puhul. Kui peenrasse on valitud taimed, mis ei talu kuiva mulda, tuleb neid pidevalt kasta, et peenar ilus püsiks. Õigete taimede valik vähendab kastmisvajadust oluliselt.

Maria Palusalu sõnul mõtlevad paljud kastmise all hommikul ja õhtul voolikuga taimede piserdamist või kiiret pihustiga üle käimist. Tegelikult on see aja raiskamine – vesi imbub vaid mulla pinnale, juured ei kasva sügavamale ja taimed muutuvad veelgi põuakartlikumaks.

Kui regulaarseks kastmiseks pole aega, on parem seda üldse mitte teha ja valida taimed, mis saavad hakkama looduslike sademetega. Kastmine peaks toimuma vaid suurte põuaperioodide ajal ja siis põhjalikult.

Väetamine

Kiire elutempoga aiapidaja võiks valida taimed, mis ei vaja väetamist. Väetamata kasvavad taimed loomulikus tempos ja püsivad tugevamad. Väetamine võib panna taimed liiga lopsakalt kasvama, mistõttu need vajavad lisaks ka toestamist – see tähendab veelgi rohkem hooldust. Lisaks võib väetamine muuta taimed külmaõrnemaks.

Teod ja kahjurid

Kui aias on tigusid, tasub valida liigid, mis neile ei maitse. Näiteks hostad on tigude lemmikud, samas kui paljud teised taimed jäävad puutumata. Tehtud valikud mõjutavad seda, kui palju tuleb hiljem aia korrashoiuks vaeva näha.

Ka taimekaitse vajadus sõltub suuresti taimede sobivusest kasvukohaga. Kui taimed on istutatud neile sobivasse keskkonda, ei ole keemilist tõrjet vaja – looduslik tasakaal hoolitseb ise kahjurite kontrolli all hoidmise eest.

Kui suur peaks lillepeenar olema, et see mõjuks efektselt?

Sageli peljatakse suuremaid lillepeenraid ja rajatakse pigem mitu väikest. Kuid kümme 2–3 m² peenart jätab aia rahutuks ja hooldust vajavaid alasid on rohkem.

Maria Palusalu soovitab alustada vähemalt 20–30 m² suurusest peenrast. Selline ala mõjub juba visuaalselt efektsemana ning vajab vähem hooldust kui mitu väikest peenart. Kui soovitakse lisada ka põõsaid ja väiksemaid puid, võiks peenra suurus olla vähemalt 50–100 m².

Peenra kuju sõltub aia ja maja arhitektuurist. Väiksemas ja modernses aias sobivad sirgjoonelised ning geomeetrilised vormid. Vabakujulised istutusalad mõjuvad paremini suurtes, vähemalt 1000 m² aedades, kus vaated avanevad loodusele.

Loe lisaks: püsilillepeenra rajamise õpetus

Kuidas taimi omavahel sobitada?

Maria Palusalu toob välja viis põhimõtet, mille järgi taimi valida:

Kasvukoht

Kõige aluseks on kindlasti taime kasvukoht. Tee esimese asjana kindlaks milline on kasvukoht sinu aias, kuhu lillepeenart planeerid. Kas seal on pigem kuivem, parasniiske või niiskem muld? Igale kasvukohale on olemas taimed, millega on võimalik luua väga lopsakas istutus.

Valgus

Kas kohas kuhu peenart planeerid on pigem valge, poolvari või täisvari? Sellest sõltub milliseid taimi saad sinna valida ning kasvatada.

Värvus

Taimi on võimalik kokku panna ka värvide järgi. Selleks on olemas erinevaid värviteooriaid. Aias on tõenäoliselt kõige enam levinud kontrastipõhine lähenemine. Näiteks valitakse sinine toon ja sinisele kontrastiks kollane või oranž.

Kuna oranž ja kollane on kirkad ja tähelepanu endale tõmbavad, siis neid kasutatakse sellistes kooslustes vähem. Sel juhul tulevad nad ka ilusti esile ning kogu kooslus on tasakaalus.

Istutusi saab teha ka toon-toonis, heledama ja tumedama kontrastiga. Sellised kooslused jäävad rahulikud ja ühtlased. Näiteks pannakse kokku valged, kollakad ja külmades toonides kollased taimed ning sinna juurde lisatakse halli lehestikuga taimi. Värvi ei pea andma ainult õis, vaid kogu taim tervikuna.

4. Struktuur

Ainult värvi jälgides, näiteks pannes kokku valged taimed või sinised taimed, tegelikult head tulemust ei saa. Hea tulemuse saamiseks tuleb jälgida ka taimede õite ja lehtede struktuure ning taime üldist väljanägemist.

Kui sa tahad siniseid õisi kokku sobitada, siis võid valida näiteks mesiohaka, mis on ümara pallikujulise õiega ja juurde valida lõhislehise kalimeerise, mis on natuke heledama sinise tooniga ja karikakra moodi õiega. Nii sobitadki omavahel erinevaid õiekujusid.

Erinevaid struktuure omavahel sobitada on hästi oluline. Näiteks kui panna kokku kümme erinevat tooni floksi, siis neil on küll kõigil oma toon, kuid erinevat õiekuju ei ole ning seetõttu jääb see kujundus silmale tegelikult igav vaadata. Silmal on hästi huvitav siis, kui sul on lillepeenras erineva struktuuriga taimi!  

5. Taust

Suuremate ja väiksemate õite kõrval peaks peenras lisaks olema ka kõrreliste õisikuid. Need on roheline mass, nn vahetäide, mis tekitab rahuliku fooni. See on väga oluline, sest muidu ei tule värvikirevuses õied üksteise kõrval hästi esile.

Näiteks kui sul on kõrvuti pojeng, idamagun ja iirised, siis nende ilu ei tule hästi esile, kuna kõrvuti on palju lopsakaid, suuri õisi ning nende vahel puuduvad taustatäitjad.

Omavahel saab kokku panna veel ka vabakujulisi ning pöetud, konkreetsete vormidega taimi. Seda kasutatakse palju Inglismaal, kus näiteks vormi pöetud jugapuuhekid on istutuse sees või selle taustaks.

Püsilillepeenardele on oluline midagi taustaks istutada, et nad paremini esile tuleks. Püsikud on sageli õrnad või läbipaistvad ning seetõttu on neile taustana hea midagi konkreetset ja tumedat, näiteks jugapuu- või elupuuhekk, et lilled paremini esile tuleksid.

Samamoodi võib istutuse sees kasutada näiteks ümaraks pöetud elupuid, kadakaid, jugapuid või nende koonusjaid vorme. Need mõjuvad kõrvuti vabakujuliste püsikutega väga hästi.

Peenrasse sobib püsikuid loomulikult kokku panna ka põõsaste, sibullillede, puudega, samuti üheaastaste taimedega.

Kuna esimesel, istutusjärgsel aastal ei kasva taimed peenras omavahel veel kokku, siis istutataksegi või külvatakse püsikute vahele üheaastaseid taimi. Kuid pikas perspektiivis peavad püsilillepeenra taimed n-ö kokku kasvama ning seal edaspidi enam üheaastasi lilli ei kasutata. See on jällegi lisakulu ja -töö, mida kiire elutempoga aiapidajale vaja ei ole.

Kas taimede kuju peaks peenras rõhutama?

Kui peenar on kas sirge või ümara servaga, siis seda vormi saab rõhutada pöetud okaspuude või lehtpõõsastega. Palusalu ei soovita seda kui taimed istutatakse peenrasse ritta või mingi mustri järgi, sest see mõjub silmale ebaloomulikult ega ole hea vaadata. Ritta istutamist kohtab tema hinnangul üsna sageli.

Kui peenar on ümmargune, siis võib taimed istutada ring-ringi haaval, aga seda tehakse vaid üheaastaste taimede puhul, püsikutega mitte!  

Millised on efektsed taimed lillepeenrasse?

Maria Palusalu ütleb, et taimed, mida tema paepealsesse aeda soovitab, on efektsed seetõttu, et need on pikalt ilusad ja seda mitte ainult õitsemise, vaid kogu oma väljanägemise tõttu.

Kõrrelistest on näiteks hästi uhke teravaõieline kastik ‘Karl Foerster’. Ta hakkab juba varakult lehti kasvatama ja ilusaks minema. Ta õitseb juulis ning seejärel jäävad õied püsti või kergelt kaardus peenra kohale. See annab peenrasse struktuuri. Õisikud püsivad pikalt püsti ja on ilusad ka talvel.  

Kõrrelistest on väga efektne ka roog-sinihelmikas, kes kasvatab mai lõpus-juunis endale tumedad lehed peale. Tema puhul on hästi huvitavad tema õisikud, mis kasvavad hästi pikalt lehe peale, kuni 2 m kõrgusele. See jääb peenras huvitav, justkui läbipaistev kardin.

Sügisel esimeste külmadega värvuvad kõrred kollaseks-oranžiks ja siis näeb taim eriti uhke välja. Tema sobib aga pigem parasniiskele või niiskele kasvukohale, kuivale paepealsele kahjuks mitte. Kuivale kasvukohale sobib hästi harilik kastikhein, mis on hästi õrna õisikuga.

Püsikutest kasutab Maria hästi palju kukeharja ‘Matrona’, mis kasvab hästi ka kuivemas ja toitainevaesemas pinnases. Tema on ilusa lehestikuga, õitseb augustis. Pärast õitsemist annavad need peenrasse struktuuri ning kaunistavad seda ka talvel kui lumi neile peale sajab ja paistma jäävad ilusad “mütsikesed”.

Üks tema lemmikutest on ka sile pune, mis õitseb juulis ning on liblikate ja mesilaste lemmiktaim. Erinevalt harilikust punest ei külva sile pune end edasi. Tema õied on ilusad roosakad, roosakaslillad ning taim kasvab kuival ja päikeselisel kohal väga hästi. Pärast õitsemist jääb ta peenrasse struktuuri ja vahetäidet andma. Harilik pune on samuti väga uhke, aga isekülvi tõttu sobib pigem lilleaasale või metsikutele aladele.  

Punanupud on samuti väga uhked püsikud. Nad küll ei sobi väga kuiva kasvukohta, pigem parasniiskele kohale, aga nad annavad koos teiste püsikutega lillepeenrasse huvitavat nupustruktuuri. Näiteks sobivad nad peenras hästi kokku floksidega, eriti kui valida ka õiged värvid. Punanupp oma tumepunase õiega ning floks heledama roosaka või sinaka õiega annavad peenrasse hea heleda-tumeda kontrasti.

Kuiva kasvukohta on hästi efektne taim amellaster. Ta õitseb väga kaua ning annab tugeva värvilaigu just sügisel. Amellastril on palju erinevaid sorte, neist mitmeid on ka Eestis saada. Huvitav taim on sile sügisaster, mis õitseb küll hästi hilja sügisel, kuid kelle ilu algab juba palju varem. Taimel on tume lehestik ja peenikesed võrsed, mis loob mulje hästi õhulisest puhmikust ning see annab juba oma kasvukuju ja väljanägemisega peenrasse väga palju juurde.

Palusalu rõhutab, et alati ei pea olema taim, mille sa peenrasse valid, uhke õitsemisega või eriti kaua õitsema, vaid ta peab nägema võimalikult kaua huvitav või ilus välja. Seda tuleks iga taime puhul eraldi vaadata, et ta annaks midagi peenrale juurde.

Kuula videoõpetust:

Hooajalisuse faktor

Arvatakse, et kui tahan ilusat peenart saada, siis peab õitsemine olev pidev ja lopsakas, kuid see ei ole võimalik. Kui valida liiga palju samal ajal õitsevaid taimi, siis see head tulemust ei anna. Kõik ei pea korraga õitsema, rõhutab aiakujundaja.

Hooajalisus tuleb peenral läbi planeerida – leida sinna midagi, mis õitseb varakevadel, kevadel ning nii sibul- kui püsililli. Näiteks krookused, lumekupud, lumikellukesed, püsikutest lumeroosid, sinililled. Neile järgnevad varasuvised õitsejad, mil tekib n-ö vahekoht tulpide-nartsisside ja püsilillede vahel. Sinna planeerida pojenge, idamagunaid, iiriseid, mis vahekohad ära katavad.

Seejärel tuleb juba suvine õitsemine, mis on suuresti püsikute teha. Paljud neist õitsevadki juulis-augustis, nagu floksid, monardad, virgiinia männasmailased, heleeniumid. Sügise poole tulevad mängu ja hakkavad efekti andma kõrrelised. Ka sügisel on just püsikud need, mis annavad peenrasse head efekti. Klasslaine näide siin on sügisastrid.

Püsikud, mis on ära õitsenud ja püsivad kenad on hea kombinatsioon teiste püsikutega. Näiteks kui suvel on sügistaster taustafooniks teistele taimedele, siis sügisel on vastupidi – astrid saavad särada ja teised taimed on fooniks. Astritega sobivad väga hästi kokku ka kõrrelised.

Talvel annavad aias efekti n-ö aia selgroog – need on puud, põõsad, okaspuud. Tihti arvatakse, et kui tahaks talvises aias midagi näha, on vaja palju okaspuid, kuid nii see pole. Kui keskenduda vaid talvele, siis see tähendab, et aed näeb kogu aasta sarnane välja.

Ilu, mis tekib aastaaegade vaheldumisest on väga huvitav. Aeda on ka puid vaja, kuid ainult nendele keskenduma ei peaks. Vaheldusrikkus on külluslik ja lopsakas ning annab aias efekti.

Õitsvaid sibullilli leiab igasse aastaaega ning ka nendega annab palju ja huvitavaid efekte luua. Palusalu soovitab kasutada sibullilli, mida ei pea talveks üles võtma. Näiteks galdioolid tekitavad aias tööd juurde, samas kui erinevad ilulaugud on talvekindlad, ei vaja ülesvõtmist ning on aastaid ühe koha peal.

Kuidas siduda tarbe- ja iluaeda?

Kui kiire elutempo juures ei ole soovi eraldi köögiviljaaeda pidada, aga midagi tahaks oma aiast võtta, siis on variant kasvatada tarbetaimi ka iluaias ning seda igati edukalt. Kui aias on tigusid, siis kõiki tarbetaimi ei saa ilma tigusid tõrjumata kasvatada, aga valida saab neid taimi, mida teod ei taha.

Kuivemas kasvukohas, päikese ja tuule käes tahavad kasvada just paljud maitsetaimed. Väga hästi saavad seal hakkama näiteks lavendel, harilik pune, aedsalvei.

Peenras võib kasvatada ka kapsaid ja porgandeid, peterselli, samuti punapeeti ja lehtpeeti, aga seda juhul kui aias on mulda veidi enam ning ka niiskust. Seega, kui tahad vähe hoolt nõudvaid tarbetaimi, siis vali sellised, mis saavad hakkama ilutaimede ja tigudega või siis ole valmis tigusid tõrjuma ja köögivilju kastma.

Mis muudab peenrad võimalikult hooldus- ja umbrohuvabaks?

Kõige esimene asi peenra rajamisel on pinnase läbikaevamine ja mullast püsiumbrohtude juurte eemaldamine. Hiljem on neid juba väga raske kätte saada. Kaevamine ja mulla ettevalmistamine on väga olulised!

Sageli eemaldatakse aiast vana muld ning tuuakse sõelutud muld asemele, kuid sellega tuleks olla ettevaatlik. Sageli on sõelutud muld rohkelt täis väikesi umbrohujuuri, nagu naati, osja, orasheina ning nii toome oma aeda umbrohtu, mida me sinna ei taha ega seal enne ei olnud. Sõelutud mullaga tasub ettevaatlik olla just lillepeenarde puhul, muru rajamiseks on see sobiv.  

Umbrohu eest kaitsmiseks kasutatakse palju ka erinevaid kattekangaid, tekstiile, mis peaksid umbrohtu ära hoidma. Need sobivad eelkõige köögiviljaaeda, kus kultuur kasvab ühe aasta ning sügisel üles võetakse, ära tarbitakse. Lillepeenrasse need ei sobi!

Lilled tahavad areneda ja juured saada õhku. Kangas võib seal toimida aasta või kaks, aga pärast seda hakkab umbrohtu kasvama nii istutusaugus kui ka kanga peal, sest tuulega levivad sinna nii umbrohtude kui ka puittaimede seemned, kuhu nad end kinnitavad ja kasvama hakkavad. Sellist aeda on hiljem väga keeruline korda saada.

Küll aga võib kangas sobida istutusala ettevalmistamiseks. Musta kattega katta maa aastaks-kaheks, et umbrohud saaks selle all ise hukkuda. Seejärel kaevata maa läbi ning istutada taimed. Kui maa on korralikult ette valmistamata, siis paratamatult jäädki ka umbrohtudega võitlema.

A: Inkodu.ee
Modernse koduaia püsilillepeenar: õpetus, näidisplaan, taimede nimekiri ja kogused