5 põhjust, miks sügisel püsikuid ja kõrrelisi mitte maha lõigata

Köögiviljamaal on teada-tuntud tõde, et mihklipäevaks olgu köögivili koristatud ja põld küntud. Sama mõtet praktiseeritakse ka väga paljudes aedades üldiselt: septembri lõpuks lõigatakse maha kõik kolletunud püsikute pealsed, järele jääb puhas must või multšitud maa, mis jääb kevadet ootama. Sügistööd aias on lõpetatud. Edasi jääb 6 kuud aega, et oodata esimesi kevadõisi, mille üle rõõmu tunda.

Eks see puhtaks tehtud peenar võibki teatud aja ilus välja näha ja aiaomanikku rõõmustada. Aga kauaks? Kas ühel hetkel ei hakka meil lihtsalt igav seda tühja aeda vaadates?

Iluaias ei pea kõiki püsikuid või kõrrelisi mihklipäevaks maha lõikama! Sügisel nende eriline ilu alles algab. Milliseid püsikuid võiks aga sügisel maha lõigata ja milliseid mitte? Miks see nii on? Selgitan lähemalt.

Kõige esimestena lõigatakse iluaias maha kindlasti need püsikud, mis esimeste külmemate ilmadega “lössi” vajuvad ning aias enam ilusad ei ole. Nende hulka kuuluvad näiteks päevaliiliad ja hostad. Kõik teised, kes ilusti püsti seisavad ja sügistuules õõtsuvad, võivad kenasti veel püsti püsida.

5 põhjust, miks püsikuid ja kõrrelisi mitte maha lõigata:

1. Sügiseste härmatised ja kollaseks värvunud püsikute või kõrreliste pealsed annavad hilissügisesele aiale muinasjutulise ilme! Samuti mustaks tõmbunud lehed hommikuse härmatise all. Kui me lõikame kõik koltunud, koledaks läinud mustad ja pruunid püsikud maani maha, siis seda ilu polegi meil võimalik näha ja avastada.

Väga tihti kuulen, kuidas inimesed tahavad enda aeda palju okaspuid, et ka talvel oleks midagi vaadata - jah ilmselt ongi, aga mis on kevadel, suvel ja sügisel? Need samad okaspuud, kes tegelikult aasta lõikes väga ei muutu. Niipea, kui neile lisada lehtpuid ja -põõsaid, püsililli, kõrrelisi ja sibullilli, hakkab aed elama!

2. Osasid püsikuid ja kõrrelisi ei tohi sügisel üldse maha lõigata, sest see mõjutab nende talvekindlust. Peale jäetud võrsed ja varred aitavad nii mõnelgi armastatud püsikul või kõrrelisel külmad talved üle elada. Nende hulka kuuluvad kindlasti krüsanteemid, monardad, heleeniumid ja hiina siidpöörised. Püsikute nimekirja taimedest, keda ei tohiks sügisel maha lõigata, saad endale alla laadida siit

Enne, kui alustad aias lõikustöid, tasub uurida, kas tegu on külmaõrna taimega. Kõigil külmaõrnade püsikute või kõrreliste tagasilõikus tuleks jätta kevadesse.

Samuti ei lõigata maha igihaljaid püsililli ja kõrrelisi, kes on pikalt ilusad ning kelle pealsed aitavad neil paremini talvituda. Nende hulka kuuluvad näiteks lumeroosid, helmikpöörised, igihaljas kaerand, luht-kastevars.

3. Väga varakult maha lõigatud püsilillepeenrale jääb must ja tühi maa, kus ka sügisel saavad kasvu alustada või jätkata erinevad üheaastased umbrohud. Tuntuim ja tüütuim neist ehk vesihein. Vesihein võib külmal ajal väga edukalt suureks taimeks kasvada. Seega, mida varem teha peenral pealsete koristus, seda rohkem tööd tuleb seal hiljem rohimisega teha. Püsikute lehtede ja võrsetega kaetud pind püsid alati kauem ka umbrohuvaba.

4. Püsikute lõikamine võib olla väga suur ja ajakulukas töö - kui seda teha ühe korraga ja kui aed on suur. Kui see töö jaotada väiksemateks juppideks ei tundugi see enam hull töö ja saab tehtud nö. möödaminnes. Lisaks aitab seda kiirendada ja lihtsustada Jaapani püsilille sirp, millega ei jää käed kangeks nagu aiakääridega lõigates.

5. Hea põhjus ka talvel õue minna! Talvisel ajal välja minemiseks on mõnikord vaja head põhjust. Kui sul on aias veel midagi lõigata, siis sul on hea põhjus olemas ja kaks kärbest ühe hoobiga löödud: saad kätte oma “päikesetunnid” ja ka aias midagi kasulikku tehtud. Täiesti külmakindlate püsikute lõikust saab väga edukalt teha ka vähese lumega talvel.

Aga siis ei saagi aed sügiseks korda? Aed võib olla kogu aeg korras! Kord ei tähenda ilmtingimata seda hetke, kui kõik on maha lõigatud. Palusalu Aias käib püsikute ja kõrreliste lõikamine 2 hektari suurusel alal kuni kevadeni - tööd on jaotatud pikema aja peale - nii saab ka talvisel ja külmemal ajal siduda õues käimise kasuliku tegevusega.

Talvisele aiale annavad samuti lume ja härmatise alla jäävad kõrrelised ja isegi mõned tugevamad püsikud huvitavaid nüansse. Väga hästi püsivad Eesti tingimustes ka talvel püsti näiteks teravaõiene kastik, punane siilkübar, harilik pune, monarda, hiidiisop ja mõned kukeharjade sordid.

A: Maria Palusalu, Palusalu Aiad