Punaste õhtute purpur - milline on kõige kirkama sügisrüüga taim?

Milline on kõige kirkama sügisrüüga taim? Valime kuuest kandidaadist parima.
 
Sügisel tahaks aeda üht tuliselt leekivat punast või purpuri tooni värvilaiku, millest oleks võimatu mööda vaadata. Auhinna nominentideks nimetaksin punase tamme Quercus rubra, punase vahtra Acer rubrum, jaapani juudapuulehiku Cercidiphyllum japonicum, äädikapuu Rhus typhina, pihlaka Sorbus sordi ’Dodong’ ja tiivulise kikkapuu Euonymus alatus sordi ’Compactus’.

Kõige kirgaspunasema sügisrüüga taime valides jätaksin kõrvale liialt väheldase kasvuga põõsad, kelle lehed on sagedasti üsna kribud ega anna piisavalt võimsat efekti. Sellistena võiks nimetada mitmeid kukerpuusorte.

NOMINENTIDE PLUSSID JA MIINUSED

Punane tamm kasvab kiiresti suureks, kuni 25 meetri kõrguseks puuks. Ta ei mahu väheldasemasse aeda ära. Sügisel värvuvad punase tamme lehed kollaseks kuni punaseks. Sagedasti on nad määrdunudpunased. Tema lehed hakkavad värvuma suhteliselt hilja, mistõttu käredamad külmad võivad sundida lehti hoopis pruunistuma.

Punane vaher on samuti üsna suur, kuni 15meetrine puu. Tema lehed hakkavad „punastama” varakult, juba augustis. Paraku on punase vahtra lehed üsna isemeelsed: mõned oksad on üleni kaetud punaste lehtedega, teisal on lehed täiesti rohelised. Väheldasema kasvuga ja punasema sügisvärviga on mitmed punase vahtra sordid: ’Brandywine’, ’Burgundy Belle’, ’October Glory’ ja ’Red Sunset’. Viimased on Eestis veel eksikülalisteks ning nende sügisest käitumist tuleks täpsemalt jälgida.

Jaapani juudapuulehik on väga ilusa välimusega väheldane puu. Tema sügisvärvus on jalustrabavalt ere. Paraku pole ta meie aias ühelgi sügisel vähimatki punast tooni esile toonud. Värvumiseks vajab ta niiskust ja kergelt happelist pinnast. Meil talle seda pakkuda pole.

Jaapani juudapuulehik Cercidiphyllum japonicum.

Äädikapuu jätab oma välimusega mulje, et tegemist on Põhjamaale eksinud troopilise taimega. Tegelikult on ta omanäoline, talvekindel väheldane puu. Sobivates oludes värvuvad tema pikad liitlehed oranžidesse ja punastesse toonidesse. Paraku ei pruugi tal igal sügisel värvivahetamine õnnestuda. Varakult saabuva tõsisema külmaga laseb ta oma lehed lihtsalt maha pudeneda. Äädikapuu ajab juurevõsusid, see võib tekitada lisaprobleeme.

Äädikapuu Rhus typhina.

Pihlaka ’Dodong’ seemned toodi alles 1976. aastal Jaapani meres asuvalt Ullungi saarelt Rootsi. Kuna see pihlakas on väga dekoratiivne, järgnes tema kiire levik aedadesse. Varakevadine suurte liitlehtede pungadest välja pugemine väärib vaatlemist. Suured valgetest õitest koosnevad õisikud kasvavad sügiseks kogukateks pihlakakobarateks. Õunviljad on suured, pisut tilgakujulised, oranžpunased ja jahused, vaid kergelt mõrkja maitsega. Soodsal sügisel ja sobival pinnasel kasvades värvuvad ’Dodongi’ lehed oranžpunaseks. Taas kord tuleb tõdeda, et lehestiku üksmeelne värvumine ei leia aset igal sügisel ega igal kasvukohal. Mitme pihlakaliigi ja -sordi lehestik on üsna pitsiline (liitlehed koosnevad väikestest lehekestest). Enamasti on sellistel pihlakatel üht- või teistmoodi sügisvärvust, aga tänu nende võrade hõredusele „lahjeneb” tekkiv värvilaik ära.

Tiivuline kikkapuu ’Compactus’ on tiheda võraga madalam põõsas. Meie aias on ta saavutanud oma maksimumkõrguseks 1,7 meetrit. Tema sügisvärvus on sedavõrd täidlane, et käin seda igal aastal ekstra vaatamas ja lausa käega katsumas – selline värvuse küllastatus tundub võimalikuna ainult Photoshopis. Selle taime peale võib olla absoluutselt kindel: ta värvub igal sügisel, olenemata ilmastiku eripäradest. Mingit erilist hoolt ega kasvutingimusi pole ta nõudnud ja tüli pole ta meile teinud.

Ülaltoodut arvestades kuulutan auhinna vääriliseks tiivulise kikkapuu ’Compactus’. Aplaus!