Modernse koduaia püsilillepeenar: õpetus, näidisplaan, taimede nimekiri
Kaasatud ekspert: Maria PalusaluPüsilillepeenardele spetsialiseerunud ettevõtte Palusalu Aiad aiakujundaja Maria Palusalu jagab nõuandeid, kuidas luua kevadest sügiseni õitsev lillepeenar 36 m2 suurusel päikesepaistelisel, kuival, kivisel ja tuulisel kasvukohal aia ääres (mereäärne kliima, modernne aed).
Nendes tingimustes pole olukord ideaalne ning taimi tuleb hoolikalt valida, et need säilitaksid oma ilu ja püsiksid vastupidavad.
Peenar peaks olema maja ja selle stiiliga kooskõlas
Modernse aia puhul on oluline, et valitud värvid ja stiil sobituksid harmooniliselt maja ning teiste krundil asuvate hoonetega. Maria Palusalu sõnul on hea mõte kohandada taimede valik hoone, näiteks maja fassaadi värvidega – see tagab ühtlasema kujunduse ning kaunima aiaruumi. See aga ei tähenda, nagu peaks kõik taimed olema ühesuguses värvitoonis. Heleduse ja tumeduse tasakaaluga saab mängida ning lisada ka teisi värve, mis pakuvad silmale rohkem huvitavaid aspekte, eriti kui neid kasutatakse mõõdukalt.
Plaan 1
Siin (pdf): modernse aia püsilillepeenra istutusplaan ja taimede nimekiri koos kogustega
Plaan 2
Siin (pdf): püsilillepeenra istutusplaan koos roosidega ja taimede nimekiri koos kogustega
Veel lugemist: 5 püsilillepeenra plaani ja nõuanded
Kuidas vähendada lillepeenra hooldamise vajadust?
Paljud tahavad saada lillepeenart, mis vajab vähe hoolt või oleks hooldusvaba. Aga mis üldse hooldusvajadust tekitab?
Kastmine
Paepealsele rajatava lillepeenra puhul on peamiseks hooldusteemaks kastmine. Kastetakse, et peenrad näeksid ilusad välja. Suure kastmisvajaduse põhjuseks on sageli see, et peenrasse on valitud valed taimed. Kui valida taimed, mis saavad peapealsel, kuivas pinnases hakkama, siis ei ole lisakastmist ka oluliselt vaja.
Kastmise osas nendib Palusalu, et paljude jaoks tähendab see hommikul ja õhtul voolikuga aiamaale minemist või pihusti töölepanemist, et taimed veega üle lasta. Seda aga ei saa kastmiseks nimetada - see on ajaraiskamine ning taimedele kasu ei too. Pealepiserdatud vesi läheb vaid mulla pindmistesse kihtidesse ja sügavamale ei imbu. Taimede jaoks tähendab see, et juured arenevad ainult pealmises mullakihis ja nii muutuvad nad veelgi põuatundlikumaks!
Seega soovitab aiakujundaja, et kui taimi korralikult kasta ei jõuta, siis parem seda üldse mitte teha. Alati tuleb valida taimed, mis saavad sinu aias hakkama ning kasta - ja siis põhjalikult – vaid suure põua ajal.
Väetamine
Teine lisatööd toov tegevus on väetamine. Kiire elutempoga aiapidaja peaks valima taimed, mis väetamist ei vaja. Kuivas ja toitainetevaeses kasvukohas taimi väetades lähevad need lopsakamaks ja lamanduvad, mis tähendab, et pead hakkama neid ka toestama. See omakorda on lisatöö. Lisaks võib väetamine muuta taimed ka külmaõrnemaks.
Teod
Hoolduse juures on aktuaalne teema ka teod. Palju on taimi, keda teod ei taha, teisi jällegi söövad heal meelega. Hea näide siin on hostad, kelle lehed tigudele väga meeldivad. Peenrasse taimi valima hakates tuleb seega vaadata ka seda, kas seal on selliseid, mis tigudele meeldivad või pigem mitte. Ka see säästab paljudest töödest. Lisaks näeb aed ka ilusam välja, kui taimede lehed ei ole ära näritud.
Taimekaitse
Üheks hooldustööks on ka taimekaitse. Ning aiakujundaja rõhutab taas - kui taimed on oma õiges kasvukohas, siis neile ei ole vaja teha taimekaitse tõrjet. Kui tuleb mõni üksik lehetäi või kahjur, ei pea kohe mürgipritsi järele haarama, sest loodus teeb oma töö ja saab sellega ise hakkama. Kui aga taimed on valitud valele kohale ja jäävad stressi, tuleb tegeleda ka taime kaitsmise teemadega.
Kokkuvõtteks rõhutab Maria Palusalu veelkord, et kõige tähtsam on valida õiged taimed õigesse kohta, nii on lihtne ka peenarde eest hoolt kanda!
Mis suuruses võiks lillepeenar olla, et see jääks efektne?
Sageli kardetakse teha suuremaid lillepeenraid. Selle asemel tehakse pigem väikesed, ühe-kahe või kolme ruutmeetri suuruseid. Kui aga aias on näiteks kümme väikest peenart, siis need näevad rahutumad välja kui üks suur peenar.
Kui on soov aeda lillepeenar teha, siis soovitab Palusalu alustada ühest peenrast, mis oleks vähemalt 20–30 m2 suurune. Siis annab see juba efekti - näeb ilusam välja ja sellega on palju vähem hoolt. Sellisele peenrale saab planeerida koosluse, mis on ilus varakevadest hilissügiseni ning isegi talvel. Samas kui tahaks istutusalal kasutada ka põõsaid ja oksapuid, siis peaks peenar olema veelgi suurem, umbes 50–100 m2.
See, mis kujuga istutusala olema peaks, sõltub maja stiilist, aia suurusest ning seda ümbritsevast alast. Kui näiteks elada piirkonnas, kus on on väga tihe asustus, aiast on näha naabermajad ja aed ei ole väga suur, siis tasub kaaluda sirgete joontega kujundust ja peenraid. Samuti sobivad geomeetrilised vormid, kuid vabakujulised istutusalad modernse maja puhul pigem mitte.
Vabakujulisi istutusi saab planeerida aeda, mis on suurem, umbes 1000-ruutmeetrine ning sellisesse aeda, kust avanevad vaated loodusele, looduslikele vormidele ning kus ei ole arhitektuurseid sirgjoonelisi elemente.
Seega lähtub aiakujundus ümbritsevast – võta sealt elemente, jooni, et see sobituks sinna, kus su aed asub! Loe lisaks: püsilillepeenra rajamise õpetus
Millised taimed omavahel kokku sobivad?
Taimede kokkusobitamiseks on palju erinevaid viise. Selle kohta on Palusalu Aedadel ka eraldi 2-tunnine koolitus “Efektsed taimekooslused”, kuid siinkohal toob Maria Palusalu välja viis peamist võimalust kuidas taimi kokku sobitada.
Kasvukoht
Kõige aluseks on kindlasti taime kasvukoht. Tee esimese asjana kindlaks milline on kasvukoht sinu aias, kuhu lillepeenart planeerid. Kas seal on pigem kuivem, parasniiske või niiskem muld? Igale kasvukohale on olemas taimed, millega on võimalik luua väga lopsakas istutus.
Valgus
Kas kohas kuhu peenart planeerid on pigem valge, poolvari või täisvari? Sellest sõltub milliseid taimi saad sinna valida ning kasvatada.
Värvus
Taimi on võimalik kokku panna ka värvide järgi. Selleks on olemas erinevaid värviteooriaid. Aias on tõenäoliselt kõige enam levinud kontrastipõhine lähenemine. Näiteks valitakse sinine toon ja sinisele kontrastiks kollane või oranž.
Kuna oranž ja kollane on kirkad ja tähelepanu endale tõmbavad, siis neid kasutatakse sellistes kooslustes vähem. Sel juhul tulevad nad ka ilusti esile ning kogu kooslus on tasakaalus.
Istutusi saab teha ka toon-toonis, heledama ja tumedama kontrastiga. Sellised kooslused jäävad rahulikud ja ühtlased. Näiteks pannakse kokku valged, kollakad ja külmades toonides kollased taimed ning sinna juurde lisatakse halli lehestikuga taimi. Värvi ei pea andma ainult õis, vaid kogu taim tervikuna.
4. Struktuur
Ainult värvi jälgides, näiteks pannes kokku valged taimed või sinised taimed, tegelikult head tulemust ei saa. Hea tulemuse saamiseks tuleb jälgida ka taimede õite ja lehtede struktuure ning taime üldist väljanägemist.
Kui sa tahad siniseid õisi kokku sobitada, siis võid valida näiteks mesiohaka, mis on ümara pallikujulise õiega ja juurde valida lõhislehise kalimeerise, mis on natuke heledama sinise tooniga ja karikakra moodi õiega. Nii sobitadki omavahel erinevaid õiekujusid.
Erinevaid struktuure omavahel sobitada on hästi oluline. Näiteks kui panna kokku kümme erinevat tooni floksi, siis neil on küll kõigil oma toon, kuid erinevat õiekuju ei ole ning seetõttu jääb see kujundus silmale tegelikult igav vaadata. Silmal on hästi huvitav siis, kui sul on lillepeenras erineva struktuuriga taimi!
5. Taust
Suuremate ja väiksemate õite kõrval peaks peenras lisaks olema ka kõrreliste õisikuid. Need on roheline mass, nn vahetäide, mis tekitab rahuliku fooni. See on väga oluline, sest muidu ei tule värvikirevuses õied üksteise kõrval hästi esile.
Näiteks kui sul on kõrvuti pojeng, idamagun ja iirised, siis nende ilu ei tule hästi esile, kuna kõrvuti on palju lopsakaid, suuri õisi ning nende vahel puuduvad taustatäitjad.
Omavahel saab kokku panna veel ka vabakujulisi ning pöetud, konkreetsete vormidega taimi. Seda kasutatakse palju Inglismaal, kus näiteks vormi pöetud jugapuuhekid on istutuse sees või selle taustaks.
Püsilillepeenardele on oluline midagi taustaks istutada, et nad paremini esile tuleks. Püsikud on sageli õrnad või läbipaistvad ning seetõttu on neile taustana hea midagi konkreetset ja tumedat, näiteks jugapuu- või elupuuhekk, et lilled paremini esile tuleksid.
Samamoodi võib istutuse sees kasutada näiteks ümaraks pöetud elupuid, kadakaid, jugapuid või nende koonusjaid vorme. Need mõjuvad kõrvuti vabakujuliste püsikutega väga hästi.
Peenrasse sobib püsikuid loomulikult kokku panna ka põõsaste, sibullillede, puudega, samuti üheaastaste taimedega.
Kuna esimesel, istutusjärgsel aastal ei kasva taimed peenras omavahel veel kokku, siis istutataksegi või külvatakse püsikute vahele üheaastaseid taimi. Kuid pikas perspektiivis peavad püsilillepeenra taimed n-ö kokku kasvama ning seal edaspidi enam üheaastasi lilli ei kasutata. See on jällegi lisakulu ja -töö, mida kiire elutempoga aiapidajale vaja ei ole.
Kas taimede kuju peaks peenras rõhutama?
Kui peenar on kas sirge või ümara servaga, siis seda vormi saab rõhutada pöetud okaspuude või lehtpõõsastega. Palusalu ei soovita seda kui taimed istutatakse peenrasse ritta või mingi mustri järgi, sest see mõjub silmale ebaloomulikult ega ole hea vaadata. Ritta istutamist kohtab tema hinnangul üsna sageli.
Kui peenar on ümmargune, siis võib taimed istutada ring-ringi haaval, aga seda tehakse vaid üheaastaste taimede puhul, püsikutega mitte!
Millised on efektsed taimed lillepeenrasse?
Maria Palusalu ütleb, et taimed, mida tema paepealsesse aeda soovitab, on efektsed seetõttu, et need on pikalt ilusad ja seda mitte ainult õitsemise, vaid kogu oma väljanägemise tõttu.
Kõrrelistest on näiteks hästi uhke teravaõieline kastik ‘Karl Foerster’. Ta hakkab juba varakult lehti kasvatama ja ilusaks minema. Ta õitseb juulis ning seejärel jäävad õied püsti või kergelt kaardus peenra kohale. See annab peenrasse struktuuri. Õisikud püsivad pikalt püsti ja on ilusad ka talvel.
Kõrrelistest on väga efektne ka roog-sinihelmikas, kes kasvatab mai lõpus-juunis endale tumedad lehed peale. Tema puhul on hästi huvitavad tema õisikud, mis kasvavad hästi pikalt lehe peale, kuni 2 m kõrgusele. See jääb peenras huvitav, justkui läbipaistev kardin.
Sügisel esimeste külmadega värvuvad kõrred kollaseks-oranžiks ja siis näeb taim eriti uhke välja. Tema sobib aga pigem parasniiskele või niiskele kasvukohale, kuivale paepealsele kahjuks mitte. Kuivale kasvukohale sobib hästi harilik kastikhein, mis on hästi õrna õisikuga.
Püsikutest kasutab Maria hästi palju kukeharja ‘Matrona’, mis kasvab hästi ka kuivemas ja toitainevaesemas pinnases. Tema on ilusa lehestikuga, õitseb augustis. Pärast õitsemist annavad need peenrasse struktuuri ning kaunistavad seda ka talvel kui lumi neile peale sajab ja paistma jäävad ilusad “mütsikesed”.
Üks tema lemmikutest on ka sile pune, mis õitseb juulis ning on liblikate ja mesilaste lemmiktaim. Erinevalt harilikust punest ei külva sile pune end edasi. Tema õied on ilusad roosakad, roosakaslillad ning taim kasvab kuival ja päikeselisel kohal väga hästi. Pärast õitsemist jääb ta peenrasse struktuuri ja vahetäidet andma. Harilik pune on samuti väga uhke, aga isekülvi tõttu sobib pigem lilleaasale või metsikutele aladele.
Punanupud on samuti väga uhked püsikud. Nad küll ei sobi väga kuiva kasvukohta, pigem parasniiskele kohale, aga nad annavad koos teiste püsikutega lillepeenrasse huvitavat nupustruktuuri. Näiteks sobivad nad peenras hästi kokku floksidega, eriti kui valida ka õiged värvid. Punanupp oma tumepunase õiega ning floks heledama roosaka või sinaka õiega annavad peenrasse hea heleda-tumeda kontrasti.
Kuiva kasvukohta on hästi efektne taim amellaster. Ta õitseb väga kaua ning annab tugeva värvilaigu just sügisel. Amellastril on palju erinevaid sorte, neist mitmeid on ka Eestis saada. Huvitav taim on sile sügisaster, mis õitseb küll hästi hilja sügisel, kuid kelle ilu algab juba palju varem. Taimel on tume lehestik ja peenikesed võrsed, mis loob mulje hästi õhulisest puhmikust ning see annab juba oma kasvukuju ja väljanägemisega peenrasse väga palju juurde.
Palusalu rõhutab, et alati ei pea olema taim, mille sa peenrasse valid, uhke õitsemisega või eriti kaua õitsema, vaid ta peab nägema võimalikult kaua huvitav või ilus välja. Seda tuleks iga taime puhul eraldi vaadata, et ta annaks midagi peenrale juurde.
Kuula videoõpetust:
Hooajalisuse faktor
Arvatakse, et kui tahan ilusat peenart saada, siis peab õitsemine olev pidev ja lopsakas, kuid see ei ole võimalik. Kui valida liiga palju samal ajal õitsevaid taimi, siis see head tulemust ei anna. Kõik ei pea korraga õitsema, rõhutab aiakujundaja.
Hooajalisus tuleb peenral läbi planeerida – leida sinna midagi, mis õitseb varakevadel, kevadel ning nii sibul- kui püsililli. Näiteks krookused, lumekupud, lumikellukesed, püsikutest lumeroosid, sinililled. Neile järgnevad varasuvised õitsejad, mil tekib n-ö vahekoht tulpide-nartsisside ja püsilillede vahel. Sinna planeerida pojenge, idamagunaid, iiriseid, mis vahekohad ära katavad.
Seejärel tuleb juba suvine õitsemine, mis on suuresti püsikute teha. Paljud neist õitsevadki juulis-augustis, nagu floksid, monardad, virgiinia männasmailased, heleeniumid. Sügise poole tulevad mängu ja hakkavad efekti andma kõrrelised. Ka sügisel on just püsikud need, mis annavad peenrasse head efekti. Klasslaine näide siin on sügisastrid.
Püsikud, mis on ära õitsenud ja püsivad kenad on hea kombinatsioon teiste püsikutega. Näiteks kui suvel on sügistaster taustafooniks teistele taimedele, siis sügisel on vastupidi – astrid saavad särada ja teised taimed on fooniks. Astritega sobivad väga hästi kokku ka kõrrelised.
Talvel annavad aias efekti n-ö aia selgroog – need on puud, põõsad, okaspuud. Tihti arvatakse, et kui tahaks talvises aias midagi näha, on vaja palju okaspuid, kuid nii see pole. Kui keskenduda vaid talvele, siis see tähendab, et aed näeb kogu aasta sarnane välja.
Ilu, mis tekib aastaaegade vaheldumisest on väga huvitav. Aeda on ka puid vaja, kuid ainult nendele keskenduma ei peaks. Vaheldusrikkus on külluslik ja lopsakas ning annab aias efekti.
Õitsvaid sibullilli leiab igasse aastaaega ning ka nendega annab palju ja huvitavaid efekte luua. Palusalu soovitab kasutada sibullilli, mida ei pea talveks üles võtma. Näiteks galdioolid tekitavad aias tööd juurde, samas kui erinevad ilulaugud on talvekindlad, ei vaja ülesvõtmist ning on aastaid ühe koha peal.
Kuidas siduda tarbe- ja iluaeda?
Kui kiire elutempo juures ei ole soovi eraldi köögiviljaaeda pidada, aga midagi tahaks oma aiast võtta, siis on variant kasvatada tarbetaimi ka iluaias ning seda igati edukalt. Kui aias on tigusid, siis kõiki tarbetaimi ei saa ilma tigusid tõrjumata kasvatada, aga valida saab neid taimi, mida teod ei taha.
Kuivemas kasvukohas, päikese ja tuule käes tahavad kasvada just paljud maitsetaimed. Väga hästi saavad seal hakkama näiteks lavendel, harilik pune, aedsalvei.
Peenras võib kasvatada ka kapsaid ja porgandeid, peterselli, samuti punapeeti ja lehtpeeti, aga seda juhul kui aias on mulda veidi enam ning ka niiskust. Seega, kui tahad vähe hoolt nõudvaid tarbetaimi, siis vali sellised, mis saavad hakkama ilutaimede ja tigudega või siis ole valmis tigusid tõrjuma ja köögivilju kastma.
Mis muudab peenrad võimalikult hooldus- ja umbrohuvabaks?
Kõige esimene asi peenra rajamisel on pinnase läbikaevamine ja mullast püsiumbrohtude juurte eemaldamine. Hiljem on neid juba väga raske kätte saada. Kaevamine ja mulla ettevalmistamine on väga olulised!
Sageli eemaldatakse aiast vana muld ning tuuakse sõelutud muld asemele, kuid sellega tuleks olla ettevaatlik. Sageli on sõelutud muld rohkelt täis väikesi umbrohujuuri, nagu naati, osja, orasheina ning nii toome oma aeda umbrohtu, mida me sinna ei taha ega seal enne ei olnud. Sõelutud mullaga tasub ettevaatlik olla just lillepeenarde puhul, muru rajamiseks on see sobiv.
Umbrohu eest kaitsmiseks kasutatakse palju ka erinevaid kattekangaid, tekstiile, mis peaksid umbrohtu ära hoidma. Need sobivad eelkõige köögiviljaaeda, kus kultuur kasvab ühe aasta ning sügisel üles võetakse, ära tarbitakse. Lillepeenrasse need ei sobi!
Lilled tahavad areneda ja juured saada õhku. Kangas võib seal toimida aasta või kaks, aga pärast seda hakkab umbrohtu kasvama nii istutusaugus kui ka kanga peal, sest tuulega levivad sinna nii umbrohtude kui ka puittaimede seemned, kuhu nad end kinnitavad ja kasvama hakkavad. Sellist aeda on hiljem väga keeruline korda saada.
Küll aga võib kangas sobida istutusala ettevalmistamiseks. Musta kattega katta maa aastaks-kaheks, et umbrohud saaks selle all ise hukkuda. Seejärel kaevata maa läbi ning istutada taimed. Kui maa on korralikult ette valmistamata, siis paratamatult jäädki ka umbrohtudega võitlema.
A: Inkodu.ee (M. Jakobson; J. Rohtsalu)
Modernse koduaia püsilillepeenar: õpetus, näidisplaan, taimede nimekiri ja kogused