Poolvarjulise puudealuse haljastamine
Kõik on õige! Puud on lihtsalt suureks kasvanud ja nende varjus ei taha valguslembesed taimed enam kasvada. Järelikult peame varjulisi aiaosi katsuma kaunistada selliste taimedega, kellele meeldib jahe varjulisus ja niiskem muld. Alljärgnevalt kirjeldatud liigid sobivad ka ehitiste varjualade haljastamiseks.
Hakatuseks peame pisut plaani. Liialt tiheda ja sünge varjuala kohalt tuleks ehk oksi välja lõigata. Tavaliselt on puudel vales suunas (sissepoole) kasvavaid oksi, vigastatud oksi ja vesivõsusid. Juba nendegi väljalõikamine annab valgusele rohkem võimalust maapinnani jõuda.Väga soovitaksin eemaldada ülemäära madalal paiknevad oksad. Nüüd saame puude all vabalt liikuda ilma, et peaks pidevalt närviliselt ette vaatama kartuses pead ära lüüa. Sellega loome ka võimaluse mugavamalt hädatarvilikke hooldustöid teha. Puude alla jäänud põõsakontsud tuleb lihtsalt välja kaevata - nende aeg on ümber. Liialt kinnivajunud mulda tuleks katsuda hargiga kobestada. Puude juuri pole mõtet püüda jaokaupa eemaldada. Elujõus puud kasvatavad kiiresti uued asemele. Hellemad liigid võivad sellisest toorest kohtlemisest solvuda ja kiratsema jääda.
Enne istikute osturetkele siirdumist püüame koostada kasvõi visandliku istutusskeemi. Raamiks tuleks panna kõrgemate püsikute gruppe. Jäägu nemad siis "varjutoa" seinteks. Nendesse kohtadesse, kuhu kaugemalt vaadates pilk tahes-tahtmata langeb istutame midagi pilkupüüdvat. Raamistuse ette ja solistide ümber paigutame gruppidena ülejäänud taimed. Lehtpuude alla saame edukalt istutada kevadelõitsevate sibullillede gruppe - nad saavad vajaliku valguseportsu kätte enne, kui puud lehte lähevad.
Paneme paika raami. Kõrgemaid püsikuid ei pruugi selleks väga palju kuluda, nad on sageli üsna mahukad. Nendega saab puudealusesse tekitada ka "reljeefi". Tulemus jääb surmigavaks, kui täidame puudealuse põlvekõrguste taimedega, siis on 1,5 m tühja ruumi, mida pealt katab ühtlase vaibana puude lehestik. Hoopis põnevam on, kui siin-seal kerkivad sihvakamatest taimedest "künkad". Siiski ei ole ilus ega ka praktiline, kui puude all kasvavad taimed ulatuvad puude võrasse sisse.
Lehtpuude alla on kiusatus panna okaspuid. Paraku tikuvad nad olema üsna valguselembesed (eriti kadakad ja männid). Varjus edenevad hästi jugapuud (vaata juures oleval fotol), kellel on ka sammasjaid sorte. Üsna hästi taluvad varju elupuud, sealhulgas ka kirjud sordid. Kollased sordid vajavad värvumiseks päikest, varjus jäävad nad tuhmiks. Ei juga- ega elupuud ei armasta ülemäära niisket pinnast.
Kui on tahtmine varjualasse istutada lehtseid põõsaid, siis tuleks valida pukspuude, kontpuude (vaat artikli päises olevat fotot), tuhkpuude (vaata juures oleval fotol), lodjapuude seast. Igihaljas pukspuu on eriti tänulik, kui päike teda põletama ei pääse. Ka läiklehine mahoonia pelgab ülemäärast päikest. Tema kärtskollased õied muudavad varjuala rõõmsamaks. Värve saame lisada ka kirjuleheliste põõsastega. Kõrvuti kontpuude kirjulehiste sortidega edenevad väheses valguses musta leedri kirjulehised sordid. Vähemtuntutest on ennast meie kliimasse hästi kohandanud meserva iileksid, kelle sortide igihaljad lehed on luksuslikult läikivad ja üsnagi värvikad. Kui teil leidub koht, kus enam mitte midagi ei kasva, siis otsige kedagi, kellega kihla vedada, et te haljastate selle ala. Istutage sinna harilikku pihlenelat "Pia" või võnk-pärgenelaid (vaata üleval oleval fotol), ja te võidate kihlveo.
Solistid valime eriti hoolikalt. Poolvarjuline koht on lausa ideaalne rododendronitele (vaata alljärgnevat fotot). Nende puhul tuleks teada mõnda põhitõde. Heitlehised rodod on oluliselt vähenõudlikumad kui igihaljad. Rodod ei kannata juurte ümber liigset vett. Nad vajavad happelist (turbarikast) pinnast. Rododele on maapinnale moodustatud turbapeenar reeglina palju vastuvõetavam, kui maapinnaga tasa olev peenar (turbaga täidetud auk). Lehtpuude all kasvavaid rodosid on ikkagi tarvis kaitsta kevadpäikese eest - puud on ju raagus ja varju ei paku.
Päikesepõlguriteks (saavad hakkama ka sügavas varjus) on paljud sõnajalad. Mõni suuremakasvulisem sobiks kenasti aukohale - sõnajalgade aiavormide lehed on enamasti sedavõrd kaunid, et kompenseerivad õite puudumise. Nad on ka tänuväärseks materjaliks lilleseadjatele. Üsna jõulisekasvulised on teisedki tuntud lehtilutaimed rodgersiad (vaata fotot), laudleht ja kilpleht. Täienduseks võimastele lehtedele on neil ka üsnagi omapärased õied. Lehtede kasvuks imetlemistvääriva suuruseni vajavad nad rammu ja niiskust.
Varjulisele aiale lisaksid salapäralikku veetlust solistid, keda mitte igaüks kohemaid ära ei tunne. Olgu selleks siis graatsiline sügisene iludus lursslill või habras kaunitar kurekell-ängelhein (vaata alljärgnevat fotot) või väga pikalt õitsev Andersoni tradeskantsia või kummalise kuju ja õitega must upsujuur või ahtalehine punanupp, kellel tegelikult midagi punast pole välja pakkuda. Loomulikult sobivad oma rõõmsalt kollaste õitega varjuala kaunistama ka vanad tuttavad kobarpead.
Solistide vahele paigutame grupid põlvekõrgustest taimedest. Astilbed (vaata ülemist fotot) ja hostad on siinkohal igati kõlbulikud. Kes arvab, et nimetatud püsikud on liialt "ära leierdatud" võiks valida nende uuemate sortide seast. Kummalgi on siiski ka üks oluline puudus - astilbesid võib kahjustada hiline öökülm ja hostad muutuvad näotuks, kui teod neid karistamatult süüa saavad.
Tänuväärseteks, vähenõudlikeks taimedeks on brunnerad, kelle taevasinised õiekesed on äravahetamiseni sarnased meelespea omadele. Aegamisi jõuab aiaäridesse ka kirjulehine brunnerasort, kelle rohelise-valgelapilised lehed juba kaugelt pilku püüavad. Brunneratega samavõrd pimedalembesed on kopsurohud (vaata alljärgnevat fotot). Ka nendel leidub kirjatud lehtedega sorte.
Alati, kui meilt küsitakse terve suvi õitsevat püsilille, siis soovitame õevast murtudsüdant (vaata alljärgnevat fotot). Talle kohe meeldib õunapuu all õilmitseda! Tal tuleb lasta rahulikult omatahtsi olla, ta moodustab koheva õrnalehelise mütsaka, mida pidevalt, lausa tüütuseni, katavad roosad (ka üsna punased, või valged) väikesed õied. Harilik murtudsüda on õite poolest efektsem, kuid oma käitumiselt hoopis pirtsakam.
Põlvekõrguseid pimedalembe on sedavõrd palju, et nende kõikide nimetaminegi läheks pikale. Siiski tasuks viimasena tähelepanu juhtida epimeediumitele (vaata alljärgnevat fotot). Nendega ei ole muret, te unustate nad aeg-ajalt ja siis märkate neid taas mõeldes: "Näe, kui vahvad nad tegelikult on!".
Puudealuse haljastuse viimistleme pinnakattetaimedega. Eeskuju tasub võtta loodusest. Tuletage meelde kevadist ülaste valendust. Kellele valgest lumest küllalt on saanud võib puudealuse vastavat või -sorti valides sinetama või kollendama panna.
Sageli on pimedamas kohas pinnakattena kasutuses väike igihali. Temaga tasuks olla ettevaatlik - talle meelepärases kohas kasvades vohab ta sedavõrd, et temaga võitlemine muutub väsitavaks. Hoopis lihtsam on ahistada rohtseid taimi. Väike igihali on aga puitunud võrsetega ja nüripoolse labidaga ei tasu temaga võitlusse asuda. Tagasihoidlikuma kasvuga on kirjulehised sordid.
Igihali asemel võiks kasutada hoopis leebema loomuga kevadnabaseemikut, kes rõõmustab teid rohkete väikeste taevasiniste õitega või kollaseõielist siberi valdsteiniat. Sarnaselt viimasega on igihaljad ka metspipar, varjukivirik ja pahhüsandra. Aegumatu elegants on omane maikellukesele. Temaga tuleb siiski ettevaatlik olla, ta püüab oma kasvuala pidevalt laiendada. Tuntud ravimtaimel - varemerohul - on üks kontrastselt kollase-rohelisekirjute lehtedega sort, mida ei tasuks ära põlata, kui juhtute müügil nägema. Väga mitmeti kirjatud lehtedega sorte on roomaval akakapsal. Õieküünlad on neil kõigil sinistes toonides. Nende lehestik lööb eriti värvikalt särama, kui päikesekiired mõnikord läbi puukroonide maapinnani pääsevad.
Kohta, kus esmapilgul enam tõesti midagi ei kasva (suurte kuuskede all) sättige valik kold- ja iminõgeseid. Tuntakse väga palju liike, aedades kasutatakse enamasti siiski mõnede liikide kirjulehiseid sorte. Vilkaimaks edenejaks on koldnõgese kirjulehine sort “Variegatum”. Koldnõges (vaata alljärgnevat fotot) kasvab Eestis leht- ja segametsades võrdlemisi sagedasti ja mingeid külmakindluse probleeme pole ka "Varigatum"-iga. Tema lehed on keskelt ja äärtest rohelised, vahepealne osa on üleni hõbedane. Taim püüab olla igihaljas, aga targem on taimestatud ala kevadel üle niita – uutel võrsetel on kirkama mustriga lehed. Mais, juunis ilmuvad huulõielistele iseloomulikud õied, mis koldnõgesel on kollased. Kellele kollane värv ei meeldi võib õied vikatiga maha niita. Selliselt talitades püsib puudealuses kenasti helklev hõbedakirju vaip.
Veelgi heledama laigu süngesse varjualasse saab tekitada täpilise iminõgese sordiga “Beacon Silver” (vaata alljärgnevat fotot). Sellel taimel on prktiliselt üleni valkjashõbedased lehed. Peab üsna lähedalt vaatama, et näha lehe servas siiski leiduvat rohelist triipu. See täpilise iminõgesesort ei ole küll nii kärmas kasvaja kui koldnõges, aga piisavalt tragi selleks, et talle aeg-ajalt kontrolliv pilk peale visata. “Beacon Silver”´il on vägagi pilkupüüdvad roosad õied. Täpilisel iminõgesel on ka valgeõielisi sorte – “Album” ja “White Nancy”, millel õied on üsna sarnased, kuid lehed erineva mustriga.
Kuuskede all nõgeseid kasvatades tuleb neid siiski mõnikord kasta. Vihmapiisad lihtsalt ei satu kuuse alla ja üldse ilma veeta ei saa isegi nõgesed hakkama.
Viimase nüansi hämarale aiatoale anname sibullilledega. Paljud nendest õitsevad ammu enne, kui puud suurde lehte jõuavad minna ja mitmed taimed pole veel tärganudki. Varased sibullilled jõuavad enne tihedamasse varju jäämist oma sibula varuainetest pungile täita ja uue kevade ootel puhkama minna. Suuremate rühmadena istutatud lumikellukesed, krookused, märtsikellukesed, sillad, pushkiiniad, koerahambad vangistavad pilgu hulgaks ajaks tulpidest-nartsissidest rääkimata.
Häid juhtnööre ekstreemtingimustele sobivate taimede valimisel tuleks otsida esmajoones Eesti autorite töödest ( näiteks "Iluaianduse käsiraamat", toimetaja M. Laane). Tõlkeraamatute sisu ei pruugi üks üheselt sobituda meie oludega.
A: Jüri Annist , Calmi aIstikuäri, 2008
