Alpiaia ehk kiviktaimla rajamine

Mägedest pärit taimed armastavad päikest, kuid nende hulgas on selliseidki, mis looduses kasvavad kaljulõhedes, kuhu päike kunagi ei piilu. Mäestikutaimed taluvad vägagi ekstreemseid temperatuurikõikumisi, kuid ei talu nätsket mulda, seisvat vett ja talviti jäätunud mullale kogunevat vihma- või lumesulavett.

Mägedes moodustab pinnakihi enamasti ju kaljude küljest ilmastiku mõjul pudenenud kiviklibu, millest vesi silmapilkselt läbi vajub. Alpitaimede juured tungivad sügavale otsides maapinna alumistest kihtidest niiskust ja toitaineid.

Tavapärane kiviktaimla ei pruugi pakkuda alpitaimedele meelepäraseid kasvutingimusi. Harilikult on tasasele maale rajatud kiviktaimlad moodustatud kahest-kolmest kividega ääristatud astangust. Pinnasena on kasutatud rammusat aiamulda.

Sellisesse kiviktaimlasse jääb vesi liiga kauaks pidama. Taimed saavad ka ülemäära palju toitaineid, mistõttu nad ei moodusta kompaktseid padjandeid. Sageli kasvab kiviktaimla kõrval mõni suur puu, mille okstelt tilgub veel hulk aega peale vihma lõppemist taimedele vett.

Sügisel alpitaimedele varisenud vettinud puulehed on neile väga eluohtlikud.

Alpitaimedele sobivat kasvukohta nimetatakse ingliskeelses aiandusterminoloogias “rock garden”-iks. Eestikeelne “kiviktaimla” on liiga üldine mõiste. “Alpiaed” on ühesemalt mõistetav termin.

Alpiaia rajamiseks sobib päikseline koht, mille ligidal ei ole suuri puid.

Lühiajaliselt alpiaiale langev hoone vari ei sega – mägedes on ereda päikese vaheldumine naabermäetipu varjuga tavapärane asi. Alpiaia aluse peame piinliku hoolega vabastama umbrohtudest.

Hiljem on lootusetu kivide alt ja vahelt umbrohujuuri kätte saada. Lubatud on kõik võitlusvõtted – mulla mitmekordne läbikaevamine, keemiline tõrje herbitsiidiga ning pinna katmine peenravaibaga.

Alpiaiaks ettenähtud alale kuhjame drenaažiks 15…30 cm paksuse kihi kive. Parimaks materjaliks on poolikud punased tellised või vanad ahjukivid. Rusikasuurused munakivid on sama head. Poolikud silikaatkivid või jäme paekillustik juhivad küll hästi vett allapoole, kuid mööda kapillaare tõuseb ülespoole aluselise (leeliselise) reaktsiooniga vesi, mida mitmed alpitaimed vabatahtlikult ei tarvitaks.

Oht ei ole siiski ülemäära suur, kuna meie kliimale iseloomulik sage vihm peseb ülemisi pinnasekihte puhtamaks. Drenaažikihi katame peenravaibaga, mille ülesanne on takistada pinnase tungimist kivide vahele, mis vähendaks oluliselt kihi dreenivõimet. Eelistada tuleks plastiribadest punutud peenravaipa, kuna see on mehhaaniliselt väga vastupidav.

Seejärel katame peenravaiba ca 10 cm paksuse pinnasekihiga. Nüüd ja edaspidi kasutame pinnasena järgmist segu:

1 osa tavalist sõelutud umbrohuvaba aiamulda
1 osa turvast
1 osa jämedat liiva või peenikest kruusa.

Kui alpiaed asub vett väga hästi läbilaskval liivasel (kruusasel) pinnasel või looduslikul (kunstlikul) kallakul, võib drenaažikihi paigaldamine osutuda mittevajalikuks. “Mäge” moodustava pinnasehunniku kooshoidmiseks ja sellele dekoratiivse vormi andmiseks kasutatakse enamasti kive.

Taimedele sobivamateks on neutraalse reaktsiooniga graniitkivid (põllukivid). Alumise ringi kivid sobitame hoolikalt. Nad ei tohi kõikuda – tuleb ju nendele peale astuda, kui alpiaias hooldustöid teeme.

Paika tuleb panna ka ülevalpool paiknema hakkavate suuremate kivide aluskivid (vundament). Enne ülemiste kivide paigaldamist tuleb alumistele kividele sobitada kivide vahele jäävad taimed.

Neid on hiljem peaaegu võimatu korralikult paigale panna. Kui alpiaia planeeritud kõrgus on saavutatud, viimistleme rajatise väiksemate kivide ja eespool toodud mullaseguga.

Põllukivide asemel saab kasutada ka paekive. Eelistada tuleks õhu ja vihma käes seisnud kive. Kivimurrust värskelt murtud kivid eraldavad mulda rohkem aluselisi ühendeid. Taimi paekividest laotud alpiaeda valides jätame kõrvale sellised, mis vajavad happelist mulda.

Kivide asemel saab alpiaia kujundamisel kasutada ka põletatud savist või betoonist valmistatud torujuppe ( 15…20 cm) Püsti asetatuna ja mullaseguga täidetuna saab nendest moodustada püsivaid astanguid.

Torudesse saab, nagu põhjata lillepottidesse, istutada taimi – pealegi pole karta, et jõulisemalt kasvav naaber kiduramakasvulise ära lämmatab.

Alpiaia “kokkupanemisel” võib kasutada ka jämedaid puupakke või 8…12 cm jämedusi ümarpuidu juppe, mis terrasside ääristusena ritta maasse lüüakse. Looduses küll sellist “puitmäge” ei ole, aga alpitaimede kasvuks vajalikud tingimused saab sellisel viisil luua. Pealegi annab puidust alpiaeda hästi kokku sobitada puidust pergolate, lehtlate või verandadega.

Vajadusel võib alpiaia ühe või mitu külge üsna järsuna laduda. Tekkinud nn. kuivmüüri kivide vahele saab istutada eriti niiskust vihkavaid taimi.

Kuna taimed on müügil enamasti pottidesse istutatuna, saame neid kasvukohale istutada kuni varase sügiseni (jõuavad veel enne külmade saabumist juurduda) ja meil pole seega tarvidust kevadel alpiaia tegemisega ülepeakaela tõtata.

Pottides olevaid taimi on hea ka eelnevalt kohale sobitada – neid võib mitmeid kordi ümber tõsta, kaugemalt vaadata ja kogu perega konsensuseni jõuda.

Taimed istutame mullasegu pinnast pisut kõrgemale, sest kogu pind tuleb pärast istutamist katta vähemalt 3 cm paksuse peene graniitkillustiku kihiga. Sobib asfaldi pindamiseks kasutatav killustik.

Kattekiht püsib kogu aeg kuivana ja aitab seega vältida taimede juurekaela mädanemist. Samal ajal vähendab kattekiht niiskuse aurumist alumistest kihtidest. Ilma kiviklibukatteta kuivaks alpiaed kiiresti tuhkkuivaks.

Pärast istutamist kastame taimi korralikult. Järgneva 2…4 nädala jooksul kastame vastrajatud alpiaeda vajadust mööda, et lõplikult juurdumata taimed veepuuduse tõttu ei hukkuks. Juurdunud taimede juured ulatuvad sügavale ja kasta pole neid reeglina tarvis. Vaid pika põua ajal tuleks alpiaeda niisutada.

Ideaalne oleks, kui hilissügisest kuni varakevadeni saaks alpiaia katta näiteks kileraamidest valmistatud ajutise katusega. Katust on lihtsam paigaldada, kui alpiaed asub hoone seina ääres. Katus ei tohi lamada otse taimedel.

Suurema alpiaia rajamine tundub esmapilgul olevat väga tüütu ja töömahukas ettevõtmine. Jagades rajamistöö mitmesse etappi või korraldades unustusehõlma vajuma kippuvad meeleolukad talgud saab sellegi tööga ladusalt hakkama.

Alljärgnevalt valik kiviktaimla taimedest:

Achillea sp.- raudrohi (mitmed liigid ja sordid)

**Adonis sp. adoonis (mitmed liigid)

*Aethionema sp.- kivikress (mitmed liigid)

*Alyssum sp.-kilbirohi (mitmed liigid)

#Androsace sp.- nõmmkann (mitmed liigid)

Antennaria dioica- harilik kassikäpp

Aquilegia flabellate var.- pumila jaapani kurekell

Arabis ferdinandi coburgi "Variegata"- tähtkarvane hanerohi "Variegata"

Artemisia schmidtiana "Nana- "Schmidti puju "Nana"

Aster alpinus- alpi aster

Azorella trifurcate- harkjas asorell

*Aubrieta sp.-aubrieeta (mitmed liigid ja sordid)