Aiakujundaja annab nõu, kuidas teha ridaelamu tüüpaiast pilgupüüdja
EKSPERDI NÕUANNEElupuuheki puhul tuleb kindlasti läbi mõelda, kui kõrgeks lasta sellel kasvada: oluline on nii heki kõrgus, kuju kui laius. Mida kõrgem hekk, seda varjulisem aed ja kõrge puu puhul võib tekkida n-ö karbis olemise tunne, seda enam, et elupuuhekk on väga tihe ja sellest ei näe läbi.
Mõistlik heki kõrgus on maksimaalselt 1,6-2 meetrit. Kui hekk ei ole väga kõrge, on seda ka parem hooldada.
Meil on levinumad elupuu sordid „Brabant” või „Smaragt”. Sordist sõltub heki värv ja kuju.
Aia nurkadesse võiks paigutada suuremaid taimi, külgedele sobivad väiksemad. Heki lähedale taimi istutades ei tasu piirduda ühe taimega, ala peaks olema veidi laiem: põõsaste ees võiksid olla püsi- või suvelilled ja varajased sibullilled.
Juba taimi ostes tuleb jälgida nende suurust ja laiust. Sageli valitakse istikuid emotsioonidele tuginedes ja need kipuvad saama liiga suured: pidev pügamine ei mõju taimele hästi. Lisaks on tähtis aia-ala tsoneerimine: puhke-grilliala, laste mänguala jmt.
Heki äärde sobivad lehtpuud ja värvilised põõsad
Ka lilleõied pakuvad silmailu lühikest aega, seega võib värvi tuua värviliste lehtedega taimede abil, mis loovad rohelisele taustale mõnusa värvimängu: paljud taimed on juba kevadel isikupärast tooni või kirjulehelised.
Lisaks võib istutusaladesse suvel potiga taimi juurde tõsta. Hästi sobivad kannad vms kõrgekasvulised suvelilled. Ka inglitrompet jääb meelde oma teistsuguse väljanägemise poolest, sobides hästi peenra kooslusesse.
Eelista piiritletud taimekooslustega ala
Kui heki servas on maapind piiratud nt puiduga, siis taimeala puhul võib sama stiili kasutada. Kanga asemel tasub pigem eelistada multši. Kui otsus langeb killustiku kasuks, on mõistlik kangas alla panna ja servad mulla sisse suruda, siis ei laperda need niites.
Põnevaid taimi piirdeaia ja elupuuheki äärde:
- Erinevatel aastaaegadel saavad erinevad taimed aia nn tõmbenumbriteks: näiteks forsüütia jääb oma ilusate kollaste õitega silma varakevadel, samas ülejäänud aja on ta täiesti roheline ega ole väikeaias kõige mõistlikum valik.
- Veigela sort „Varjegata Nana” lehed on kogu aeg hallika-rohelise-beeži kirjud ning õied annavad lisaväärtuse.
- On olemas ka puid (nt põldvaher „Nana”), mis just suve lõpus ja sügisel oma väga ilusa värvilise lehestikuga aeda ilmestavad. Põnevad on ka kirjulehelised ebajasmiini sordid.
- Dekoreerimiseks sobivad ka vormipuud, näiteks väiksemakasvulised dekoratiivsed õunapuud või püramiidsema kujuga puud: poogitud kirsi tüvi on meetrikõrgune, ent võra kuju ja õitemeri jäävad silma.
- Põõsastest on efektsed nt teravaservaline paju „Hakuro Nishiki”, mis on küll külmaõrn, aga kui elupuuhekk on ümber, peaks ta talvele ilusti vastu pidama. Tüvele poogitud variandid sobivad hästi väikeste lillede taha.
- Sõstralised ei ole väga dekoratiivsed, aga taimekooslusena (varre peale poogituna põõsas) päris hea mõte: siis saab oma aiast ka marju noppida. Põõsa ette võiks jällegi istutada väiksemaid taimi, mis aitavad hoida ala dekoratiivsena.
- Huvitav põõsas on ka harilik sirel, mis on poogitud ühe tüve peale nõnda, et alumine osa tüvest on tühi. See annab suvel kauaks ilusad õied ja valikus on ka dekoratiivsete lehtedega sordid. Põnev on ka nn Meyeri sirel, mis kasvab kompaktselt kuni 1 meetri suuruselt, seda võib kasutada ka tüve peale poogituna, olles koosluse sees suvelillede taga ideaalne valik.
Autor: Liivi Tamm, Meediapilt.ee; J. Rohtsalu, Inkodu.ee
Interjööri messi ajakirjas 04/2018.