Kuidas kaitsta puid ja ennast puude eest

Te soetasite endale kinnistu suurte puudega. Te soovite krundile ehitada maja või teha olemasolevale hoonele juurdeehitusi. Teile meeldivad krundil kasvavad põlised puud. Kuidas teostada vajalikke ehitustöid nii, et puud ülemäära kannatada ei saaks? Kuidas hinnata, kas mõni teie valdustes kasvav puu võib edaspidi osutuda ohtlikuks teie varale?

 

Loomulikult algavad ehitustööd projekti koostamisega ja selle kooskõlastamisega. Vaevalt suudab ka hea arhitekt piisava kindlusega hinnata erinevate puuliikide vastupanuvõimet muutuvatele kasvuoludele. Kogenud aedniku hinnang koostatud projektile on puude lähedal ehitustöid kavandades kindlasti vajalik. Et suuta ka ise midagi arvata plaanitsetavate ehituste ja puude tulevasest suhtest, tasuks teada mõnda põhitõdegi.

 

Kõige ohtlikum puude elutegevusele on pea poole juurekava läbiraiumine, kui puu ligidal peab kulgema vundamendikraav või tuleb kaevata kraav torude ning kaablite tarvis. Tasub teada, et puu juured võivad ulatuda puu tüvest kuni 3 korda kaugemale, võrreldes puu kõrgusega. Seega 10 m kõrguse puu juured võivad olla tüvest 30 m kaugusel.

 

Teine oluline fakt, mida peaks silmas pidama on järgmine: 90 % juurtest, mis varustavad puud vee ja toitainetega paiknevad pindmises 30 cm paksuses pinnasekihis. Kolmas fakt kõlab: ühe peajuure läbiraiumisega võib puu kaotada kuni 20 % oma juurestikust. Seega igasuguste (ka üsna madalate) katkematute kraavide kaevamine puude lähedale põhjustab olulist puu vaegtoitumist.

 

Teisalt võib ühelt poolt läbiraiutud juurtega puu väga kergesti ümber kukkuda. Torude ja kaablitega on asi lihtsam. Puu ligidale ei pruugi kraavi kaevata – nad võib puu alt läbi suruda. „Muti“ nimeline seadeldis surub vajalikud trassid ca 1 m sügavusel puude alt läbi. Sellisel puhul on puule tekitatav kahjustus kordades väiksem.

 

Vundamentide puhul tasub arhitektil veel kord mõelda, ehk annab alusmüüri teistsugune paigutamine paremagi lahenduse, kui algne variant seda võimaldas.

 

Aednik, omakorda, võib otsustada, et kõnealune puu on veel piisavalt nooruslik ja kannatab ümber istutada. Samas võib juhtuda ka vastupidine – puu võib olla sedavõrd halvas seisundis, et tal on aeg teha ruumi nooremale.

 

Teine puude heaolule väga halvasti mõjuv tegevus on pinnase lisamine juurte paiknemise tsooni. Liialt sügavale sattununa jäävad juured hapnikuvaegusesse. Õnneks annab harilikult krunti selliselt planeerida, et puude läheduses maapinda ei tõstetaks. Kas sile pind on ikka see kõige...kõige ilusam baas aia kujundamiseks? Loomulikum, lainjas profiil jätab võimaluse puude juurte alale mitte mulda lisada.

 

Puudele mõjub halvasti, kui nende alune ja lähedane pinnas tihedaks trampida. Rasked ehitusmasinad teevad seda aga kindlasti. Puudele parimas pinnases on tühikuid 50 % selle mahust. Tillukesed tühikud on täidetud vee ja õhuga. Olulise panuse pinnase kobestamisesse annavad teatavasti vihmaussid ja mullamutukad. Tihedakstrambitud pinnases jäävad hätta nii mullas elavad loomad, seened kui ka taimede juured.

 

Pinnase kaitseks tuleb kõikide osalevate pooltega koos määratleda üks kindel tehnika liikumise teekond, mis peaks kulgema puudest võimalikult kaugemalt. Olukord, kus iga liikurijuht valib teie krundil talle meelepärase tee on täiesti lubamatu.

 

Väga kriitiliselt tuleb suhtuda plaani hõrendada või vähendada krundil kasvavat suuremate puude gruppi. Selline grupp toimib ühtse organismina. Äärmised puud on harjunud vastu panema vaid lagendiku poolt puhuvale tuulele. Nende “selja tagant“ ei puhu tuult kunagi – selle varjavad teised puud. Grupi keskmistel suudab tuul sasida vaid latvu. Eemaldades mingi arvu puid võivad teised esimese tõsisema tuulega ümber kukkuda. Nende juurestik ei suuda neid muutunud oludes lihtsalt püsti hoida. Loodus on erinevalt inimesest ratsionaalne – nii, nagu maa-alustes veekogudes elavatel kaladel pole silmi, nii pole ka rühma keskmistel puudel sedavõrd kinnitusjuuri, et neid lagedamates oludes püsti hoida. Samuti on lähestikku kasvavad puud (eriti okaspuud) väga tundlikud järsult muutuvale valgusrežiimile. Võtke näiteks kuuse ligidal kasvav naaberpuu maha ja ta tõmbab avanenud poolelt loetud päevadega okkad kollaseks ning laseb need lõpuks maha pudiseda. Isegi, kui kuusk ei sure, on tema kuju päästmatult rikutud.

 

Sageli tekib kiusatus liialt suure ja mahuka võraga puud tuntavalt hõrendada või mis veelgi halvem – tema latv maha lõigata. Vanema puu edasisele elukäigule mõjub okste arvu järsk vähendamine ettearvamatult. Puu võib seda võtta noorenduskuurina ja hakata väga hoogsalt kasvama. Ta võib aga ka lihtsalt nälga jääda, sest oluliselt vähenenud lehestik ei suuda sünteesida vajalikul määral toitaineid. Enne tõsist lõikamist tasub kaaluda selle teostamist etapiviisiliselt mitme aasta vältel. Ladva eemaldamine on märk kergema vastupanu teed minekust. Puud ei viitsita tsiviliseeritud viisil „järele aidata“. Sandistatud puu ei paku mingit silmarõõmu. Järelikult on vale puuliik vales kohas ja selle asemel, et teda iga natukese aja tagant nudida, tuleb ta asendada sobivamaga.

 

Lõpetuseks veel mõned lühikesed näpunäited puude säästmiseks ehitustegevuse perioodil.

• Vigastuste vältimiseks tuleb tööde teostajatelt nõuda ohustatud puude ümbritsemist taraga. Kaitsetara tuleks loomulikult panna tüvest võimalikult kaugemale, aga paraku pole see alati võimalik.
• Ärge lubage panna kaitsetara puule lähemale, kui on kümnekordne puu jämedus 1,5 m kõrgusel. Niisiis, kui puu tüve diameeter rinna kõrgusel on näiteks 15 cm, siis peaks tara olema puust vähemalt 1,5 m kaugusel.
• Ärge nõustuge, et puude alla kuhjatakse liiva või mulla hunnikuid. Need vähendavad väga kiiresti hapniku hulka juurte töö tsoonis.

 

Leppige täpselt kokku, kus hakatakse pesema tsemendimördiseid töövahendeid. Puudealused pole segukastide pesemise koht! Jääge  vääramatule seisukohale, et kasvavasse puusse löövad naelu (ajutiste juhtmete, valgustite jne. kinnitamiseks) ainult barbarid (kelle palk on minimaalne), aga mitte hästitasustatud meistrimehed.

 

Teiseks puudega seonduvaks teemaderingiks on võimalus saada kahju puude läbi. Reeglina on küll täpselt vastupidi: hästi paigutatud ja hea välimusega puud tõstavad tuntavalt kinnisvara väärtust, nad aitavad varjata ehitisi külma tuule eest hoides sellega kokku kulutusi kütte ostmiseks, nad puhastavad õhku gaasidest ja tolmust ning rikastavad seda hapnikuga, nad pakuvad varju kõrvaliste isikute pilkude eest võimaldades teile suuremat privaatsust, nad vähendavad mürataset teie krundil.

 

Ometi on olemas võimalus, et ümber kukkuv puu purustab ehituste konstruktsioone, muljub autosid, vigastab või tapab inimesi. Suurt kahju võivad põhjustada ka lahtirebenevad ja allakukkuvad oksad. Teele liiga ligidal või lausa selle kohal kasvavad oksad võivad vigastada möödujate pead või kraapida autosid. Naaberkrundile ulatuv puu (või põõsas) võib rikkuda suhted üleaedsega. Puud võivad lõhkuda õhuliine.

 

Puude poolt tekitatavaks suurimaks ohuks on võimalus, et ümber kukkudes purustab ta ehitisi ja/või autosid ning võib vigastada või surmata inimesi. Õnneks on ülitugevad tuuled ja keeristormid Eestis harvad külalised. Sellegipoolest tuleb vanadel puudel silm peal hoida ja ennetada võimalikku katastroofi. Vähemalt kord aastas tuleks suured puud üle vaadata. Iseenesest mõistetavalt tuleb omandatud kinnistul lähemalt tutvuda kõigi puudega. Otsida tuleks järgmiseid ohule viitavaid märke:

1. Puu aastane juurdekasv on vähenenud. Loomulikult võib kasinam kasv olla põhjustatud kehva ilmastikuga aastast. Parem on võrrelda viimase 3 aasta juurdekasvusid. Juurdekasvu pidev vähenemine viitab tõsistele probleemidele (põhjavee taseme tõus, toitainete puudus pinnases, pinnase kinnitallamine) ja on paras aeg konsulteerida aednikuga.
2. Puu võras leidub kuivanud oksi. Eriti tähelepanelik tuleks olla, kui elutegevuse on lõpetanud mõni suurtest peaokstest. Lihtsalt niisama nad elust ei lahku.
3. Puu lehed või okkad peavad olema aastaajale iseloomuliku värvuse ja suurusega. Nende plass toon ja  väiksemaks jäämine viitab probleemidele puu ainevahetuses.
4. Puu koor on lahti, tüvel või okstel on näha puus parasiteerivaid seeni (taelasid). Nähud viitavad tüve pehastumisele. Puu on jõudnud raugaikka või on keskkond talle väga vastuvõetamatu.
5. Tüves leidub õõnsusi, koorepragudest nõrgub välja erineva konsistentsiga olluseid. Põhjused samad, mis eelmistel nähtudel.
6. Puu on täis kahjurputukaid. Nagu looduses kombeks rünnatakse esimesena kõige nõrgemat isendit. Kõige elujõulisema kord jõuab kätte viimasena.
7. Oks(ad) kinnitub tüvele väga terava nurga all. Öeldakse „koor kasvab puusse sisse“. Tõepoolest, oksa ja tüve jämenedes jääb ahenenud kinnituskoht raske oksa kinnihoidmiseks ebapiisavaks.
8. Puu võraoksad algavad praktiliselt ühelt kõrguselt. Teisisõnu – puu on nagu vartpidi maasselöödud luud. Selline puu lõheneb väga kergesti pikuti pooleks.
9. Oksa kinnituskoha ülemisel poolel on rebend, mis on kinni kasvanud. Oks on kunagi osaliselt lahti rebenenud. Abita jäetuna on ta rebendi kuidagimoodi kinni kasvatanud, kuid rebendi ülemisel poolel on pragu näha. Vigastatud oks rebeneb taas esimesel võimalusel. Rebenemise tõenäosus suureneb sedamööda, mida jämedamaks, pikemaks ja raskemaks oks kasvab.
10. Puu lähedal on kaevatud kraavi. Juurte läbiraiumine vähendab oluliselt puu seisukindlust.
11. Puu lähedalt on hiljuti maha raiutud naaberpuu(d) või on lammutatud ehitisi. Puu ei ole harjunud taluma avanenud suunast puhuvat tuult ja võib sellesuunalise tormituule mõjul ümber kukkuda. Kõrvalekallete avastamisel on õige pidada nõu aednikuga. Probleemsed oksad tuleb välja lõigata, toestada või trossiga üles siduda. Ettevaatlik peremees toestab ka viltukasvava puu. Viltused puud võivad olla küll meeleolukad, kuid võra kogukamaks muutudes tikuvad nad ühel hetkel pikali vajuma. Puud, kelle lähedal on kaevatud kraave, tuleks mõneks aastaks samuti toestada. Toitainete puuduses kiduvaid puid aitab väetamine. Liigniiskust võib põhjustada drenaaži või lihtsalt truupide ummistumine. Raugastunud ja pehastunud puud on mõistlik asendada uutega. Tuntavat kahju saab ära hoida, kui nihutame auto seisuplatsi puu ulatusest välja. Kukkuvate okste poolt tekitatavat kahju saab minimaliseerida, kui kindlustame auto puudealuse parkimiskoha prussidest varikatusega.

 Et puud ei lõhuks õhuliine, kraabiks mööduvaid autosid ega varjaks ilusaid vaateid, tuleb sobivad puuliigid istutada õigesti valitud kohtadesse. Sõiduteega külgnevale  alale ei tohiks istutada puid, kelle kasv on üle 6 m. Loomult madalad puud ei ulatu lõhkuma õhuliine. Nende võrad ei ole nii mahukad, et kataksid sõidutee.  Maja ette ja lähiümbrusse ei peaks panema puid, kes on kõrgemad, kui 12 m. Sellised puud on kõrguselt võrreldavad eramuga. Nad ei saa majale peale kukkuda, nende võimete laeks jääb „nõjatuda“ maja vastu. Hiiglasekasvu puud hakkaksid domineerima ja suruksid maja tahaplaanile. Kuni 20 m-ks kasvavad puud tuleks panna taha aeda. Seal nad moodustavad majale kena fooni ja ei ohusta kukkudes ehitisi.

 

Puude juurdeistutamisel tasub silmas pidada ka maasiseste trasside olemasolu. Suurema istiku tarvis  mahukama augu kaevamise käigus võite lõhkuda kaabli või torustiku. Maasiseste trasside parandamine on kulukas tegevus. Teisalt, trasside uuendamisel või parandamisel tehtavad kaevetööd suurendavad tuntavalt tõenäosust, et mõni puu võib ümber kukkuda. Maasiseste liinide lähedusse istutamisel tasub aednikuga nõu pidada – ta soovitab puuliike, kelle juurestik on kompaktne ja ristub vähem torustikega.

 

Õhuliinide läheduses paiknevad puud nõuavad erilist tähelepanu. Soodsates oludes kasvavad puud teinekord tunduvalt kiiremini, kui arvata oskate. Traatideni jõudnud oksad võivad vihmaga muutuda elektrijuhtideks ja põhjustada ootamatuid elektrilööke. Okste eemaldamine juhtmete läheduses on äärmiselt ohtlik nii töö teostajale, kui ka õhuliinidele. Latvade mahalõikamine selleks, et puu ei ulatuks juhtmeteni, on veelgi ohtlikum tegevus. Ei ole just mõnus kõrgel puu otsas kõõludes kukkuva ladvaga pihta saada! Korvtõstuki kasutamine on mõistlikuks, kuid kulukaks lahenduseks. Pealegi taastub latv üsna kiiresti ja te peate probleemiga perioodiliselt tegelema. Väga ohtlik on võimalus, et seiklusi otsivad poisikesed puude otsa ronides traatideni ulatuvad ja elektrilöögi saavad. Õhuliinide lähedale puid valides tuleb arvestada asjaoluga, et soodsate tingimuste korral võib taimede kõrgus olla tunduvalt suurem, kui teatmikes lubatud. Käsiraamatud toovad ära taimede statistilise keskmise pikkuse, mis olukorrast johtuvalt võib oluliselt varieeruda.

 

Ootamatult suur on aedade arv, kus ringi jalutades tuleb suuremakasvulisel inimesel pidevalt jälgida, et madalal paiknevad oksad talle näkku ei lööks. Ilmselt nii, nagu tavanägemisega inimene ei saa aru, kuidas värvipime kaaskodanik ei suuda pliiatsikarbist võtta näiteks rohelist pliiatsit; nii ei saa ka keskmist kasvu inimene aru, et pikakasvulisel on väga tüütu liikuda „madalas“ aias. Piisaks, kui lõigata 2,5 m pikkune latt, võtta see püstasendis ühte kätte, teise kätte teravad oksakäärid ja jalutada aias ringi. Kõik, mis tonksab vastu latti, tuleb ära lõigata ja te olete priid piinlikest olukordadest külaliste pähe löödud muhkude pärast.

 

Hoopis suuremat hulka inimesi häirib ja vigastab nende autosid kruntidevaheliste teede oskamatu planeerimine ning krundivaldajate lohakus. Linnaplaneerijate rumaluse monumentideks on kujunenud mitmed  aedlinnad. Viiekümnendate lõpus ja kuuekümnendate aastate hakul teid maha märkides arvasid nad ilmselt, et autod ei hakka kunagi konkureerima hobutranspordiga.

 

Nüüdseks on käest lastud puud ja hekid kraapimas vähegi kõrgemat ja/või laiemat liiklusvahendit. Kuna Eestis on täiesti aktsepteeritud vabalt ringijooksvad, hammustavad, prügikastide sisu laiali tassivad ja igal võimalusel lõugavad koerad ja kassid, siis on üsna lootusetu püüda selgeks teha, et ammugi oma aja ära elanud, laiali vajunud ja räämas hekk võib segada tänaval kõndijaid ja/või sõitjaid.

 

A: Jüri Annist Calmia Istikuäri OÜ, 2006