Puude ja põõsaste istutamine - põhjalik ABC!
Esmalt tuleb otsustada, kas soovid istutada puid ja põõsaid kevadel või teha seda sügisel. See on arutlusteema, mis nõuab vastust vaid paljasjuursete istikute puhul. Mullapalliga ja potiistikuid istutatakse kogu hooaja jooksul. Tänu sellistele istikutele saame rahulikult ja ruttamata teha kõik vajalikud ettevalmistustööd.
Loodetavasti ei ole selliselt talitades kiirustamisest tingitud vigu varsti vaja ümberistutamisega parandama hakata.
Paljasjuurseid istikuid on targem istutada sügisel.
Kevadeks on taimed väljakaevamisest tingitud vigastused kinni kasvatanud ja valmis täie tempoga edasi sirguma. Kevadise istutuse järel toibuvad nad sellest poole suveni ja hakkavad hooaja lõpus pisitasa edenema. Sisuliselt läheb ikkagi üks suvi kaotsi.
Paljasjuurseid okaspuid istutatakse varakult – augustist kuni poole septembrini, heitlehiseid hakatakse üles võtma, kui lehed hakkavad varisema. Kevadel algab istutus kohe, kui labida maasse saab vajutada.
Okaspuud peavad enne uute kasvude ilmumist juurduda jõudma. Paljasjuursed lehtpuud peaksid enne lehtimist mulda saama.
Kevadel on soovitav istutada kaheldava talvekindlusega taimi. Ka roose ja elulõngu soovitatakse istutada kevadel. Sügisel istutades ei jõua külmapelglikud taimed talve vastu korralikult valmistuda ja võivad hukkuda.
Alustuseks põhjalik ABC istutamise võtetest üldiselt ja allpool okaspuude, heitlehiste puude ja põõsaste ning paljasjuursete taimede (hekkide) istutamise erinõuetest.
1. Füüsiliselt raskeimaks tööks on loomulikult istutusaugu kaevamine. Valesti auku kaevates raiskame aega ja jõudu. Istutusaugu läbimõõt peab olema 2..3 korda suurem, kui juurepalli või poti diameeter. Küllalt lai istutusauk on tarvilik, et taime ümber jääks suurem ala pehmemat pinnast. Noored juured arenevad kiiremini ja tungivad meelsamini kaevatud pinnasesse. Juurte arenguks ideaalseks pinnaseks on selline, millest ½ mahust võtavad enda alla mulla osakesed ja ülejäänud pool on vee ja õhuga täidetud tühikute päralt. Pealegi paikneb 90% juurtest, mis tegelevad vee ja mineraalainete absorbeerimisega pindmises ca 30 cm paksuses mullakihis. Seega, mida tihedam ja kõvem on pinnas augu ümber, seda laiema võiks augu kaevata.
Augu laiusega saime asjad selgeks, sügavusega on pisut keerulisemad lood. Puud vajaksid vähemalt 50 cm paksust mullakihti. Kui istutate puu või põõsa korralikku haritud aiamulda, siis tasuks auk kaevata täpselt nii sügav, et istiku paigale asetamisel jääks juurekael maa pinnaga ühetasa. Laiema augu puhul aitab istiku õiget istutussügavust määratleda risti üle augu asetatud sirge kepp või lauajupp. Selliselt talitades pole karta, et istik hiljem mulla tihenedes liialt sügavale vajub.
Probleeme tekib siis, kui istutate kohta, kus pinnas ei vasta kohe kuidagi termini “tavaline aiamuld” all mõistetavale. Kui labidalehe sügavusel vesiliiv või saviga armeeritud kõvad kihid ees on, siis tuleks auk sügavam kaevata ja sinna orgaaniliste lisanditega rikastatud mulda panna. Nüüd on karta, et aja jooksul pinnas istutusaugus tiheneb ja vajub kokku ning taim osutub olema liiga sügaval. Selle vältimiseks aitavad kaks võtet: istutusauk tuleks valmis kaevata sügisel, täita leheprahi, köögijäätmete, sõnniku ja mulla seguga ning jätta kevadeni laagerduma ja kinni poole vajuma; teiseks võimaluseks on istutada taim maa pinnast kõrgemale.
Kunst on vaid selles, kuidas tabada õiget kõrgust? Seda ei saagi ette öelda – vajumine sõltub mitmetest asjaoludest ja pole paari tehtega arvutatav. Eriti halbade olude korral ei jää muud üle, kui tuleb läbikaevatud maapinnale heast mullast moodustada ringikujuline kõrgem peenar, mille keskele istutatakse puu. Niiviisi saame aidata puul/põõsal hoida juuri põhjaveest ja/või nätskest savikihist kõrgemal.
2. Kuni sätite auku parajaks, tuleb nii potiistik kui ka juurepalliga istik sukeldada sobiva suurusega veega täidetud anumasse nii, et vesi katab kogu mulla. Hoidke istikut vees seni, kuni õhumullikeste eraldumine lõpeb. Suure palliga või potiga istikut ei ole mõistlik vette sukeldada – te ei pruugi seda pärast enam tõsta jõuda ning vett täis tinaraske pall võib juurte küljest lahti rebeneda.
3. Istutusauk valage hakatuseks vett täis. See on eriti tarvilik, kui istutate kuivemal ajal ja pinnas on ülemäära kuiv. Niiviisi talitades niiskub veega läbi ka istutusaugu seinteks olev pinnas.
Kui vesi on pinnasesse imbunud ja ka “uputatud” istik pisut tahenenud, eemaldage ettevaatlikult pott ja sättige istik auku. Istik peab vabalt sinna ära mahtuma, teda ei tohi istutusauku pressida. Juurekael peab jääma maapinnaga ühetasa. Teisisõnu – ärge mingil juhul püüdke puud istutada sügavamale. Ka liialt kõrgele istutamine ei ole juurte arengule kasulik. Kuid kõrgemale tuleb istik sättida, kui kaevasite istutusaugu juurepallist sügavama
5. Mullapalliga istiku võite istutada koos palli katva materjaliga juhul, kui olete 100 % kindel, et see laguneb mullas olles kiiresti (materjal on valmistatud spetsiaalselt istikute pallimiseks). Kui te ei ole materjali lagunemises kindel (kile) või see tundub väga tihe (kotiriie) ja pall on kenasti terve, siis on tark kattematerjal lahti sõlmida ja ettevaatlikult eemaldada. Kui pall on pehme ja/või purunenud, siis ärge katet eemaldage – muld ei tohi mingil juhul juurte ümbert ja vahelt välja pudeneda. Sellisel juhul asetage istik auku (juurekael peab jääma mulla pinnaga ühetasa) ja tehke terava noaga kattematerjalisse ridamisi püstlõikeid (ettevaatust! Juuri ei tohi vigastada.).
Ka suure palliga istiku puhul talitage samal viisil. Püüdes suure juurepalli ümbert kattematerjali eemaldada võite palli kergesti ära lõhkuda – suur pall ei püsi ilma katteta lihtsalt koos. Seejärel täitke istutusauk poolenisti mullaga ja tallake kinni.
Nüüd sõlmige kattematerjali otsad tüve ümbert lahti ja pöörake tagasi. Kui pall oli vette sukeldamiseks liialt suur, siis tuleks nüüd istutusauk täita veega ja lasta sellel juurepalli ja pinnasesse imbuda. Pärast seda on paras aeg veel kord kontrollida, kas juurekael paikneb ettenähtud kõrgusel. Kui kõik on korras, siis täitke auk lõpuni mullaga.
Istutusaugu täitmise ajal ja lõpetuseks tallake muld istiku ümber tugevasti kinni. Lapse ja õblukese nooriku tallamisest pole tolku – muld peab saama korralikult tihedaks vajutatud. Mulda ei tohi jääda õhukotte, millesse sissekasvavad värsked juured kuivavad.
6. Pärast kinnitallamist moodustage istiku ümber mullast ringikujuline vall, et kastmisvesi laiali ei jookseks ja kastke vett kokku hoidmata. Kerge vihmasagar ärgu sundigu teid kastmist ära jätma – selleks, et ülemäärast õhku juurte ja mullaosakeste vahelt välja suruda, läheb tarvis lopsakat sadu ehk teisisõnu korralikku kastmist.
7. Nüüd tuleb langetada otsus tugiteiba vajalikkusest. Moodne teooria väidab, et tavamõõdus, kvaliteetse istiku ja korralikult tihendatud mulla puhul on tugiteivast tarvis ainult kolmel juhul:
- kui puu kroon on tõesti mahukas,
- kui istikut on tarvis kaitsta võimaliku ründe (laste müramine, loomade “kondiproov”, muruniidukiga vastu sõitmine) eest, kui kasvukoht on tõesti väga tuuline.
Positiivse otsuse korral lüüakse toeks tubli tugiteivas (vajadusel mitu). Hernekepp korralikku istikut püsti ei hoia! Toed eemaldatakse igal juhul aasta möödudes. Toeta kasvamine stimuleerib arenenuma juurekava teket.
8. Istutamise protseduur lõpeb istutuskoha multšimisega. Kiht kuiva mulda, koorepuru, lehekõdu või killustikku väldib mulla kuivamisel selle pinnale kooriku teket. Koorik takistab õhu ja vee tungimist pinnasesse.
Multšikihi optimaalseks paksuseks on 4…8 cm. Paksem kiht jätab juured õhupuudusse, mis on taimedele hukutav. Multši ei tohi panna vastu puu tüve. Juurekael peab jääma vabaks. Istikualuse pinna võib katta ka vette ja õhku läbi laskva peenravaibaga. Selle dekoreerimiseks ja kinnitamiseks raputatakse talle peale kiht kiviklibu, koorepuru vms. Viimistluskiht peaks olema õhuke, siis on seemnetega levivatel umbrohtudel vähem võimalusi kasvupaika leida.
Istutamise protsessi aste astmelt kirjeldamisel jäi käsitlemata küsimus, millega täita istutusauk?
Juurte kiiremaks arenguks on tarvilik, et neid ümbritsev pinnas oleks ühesugune.
Tegelikult neile ei meeldi üsna tavalisena peale istutamist kujunev olukord. Juuri algselt ümbritseva mullaga (juurepallis, potis) ja selle keemiliste ning füüsikaliste parameetritega on nad harjunud.
Kasvama asudes tuleb neil omaks võtta istikuaugu täitmiseks kasutatud ilmselt hoopis teistsugune segu ja selle struktuur.
Edasi sirgudes peavad nad suutma veel kord ümber kohaneda istutusauku ümbritseva puutumatu pinnasega, mille omadused on erinevad nii täitesegust kui ka juurepalli omast.
Stressi kui palju! Istutatud taime kohanemisraskusi saame leevendada, kui kasutame augu täitmiseks seda mulda, mille eelnevalt sealt välja kaevasime. Tihedus jääb esialgu küll ümbritsevast erinev, aga vähemalt keemilised parameetrid jäävad samaks.
Otsustades kehva pinnase puhul siiski viljakama ja parema struktuuriga täitesegu kasuks on mõned näpunäited selle koostamiseks toodud allpool.
Autor: Jüri Annist, Calmia Istikuäri, 2007
