Imelised islamiaiad

Islami aiakujundus. Goldberg Lecturer to examine Islamic gardens as fully sensory @pinterest from news.vanderbilt.edu

Küllap on inimene labi aegade püüdnud paradiisi maa peale tuua, seda materialiseerida. Traditsiooniline islami aiakunst on üks teadlik püüe luua maa peal nurgakest, mis meenutab igaviku välju. Selline aed pidi olema inimese peatuspaik puhkuseks tema maises elus ning sellist uskumust voime tolgendada nii vaimse mõõtega ja sümboolselt kui ka puhtpraktiliselt, sõna-sõnalt. Nagu koraanis kirjutatakse paradiisist, on seal voolavad purskkaevud, puuviljad ja istumiskohad, kust usklikud saavad seda kõike vaadata.

Ühest küljest on aianduskunst osutunud ajale väga resistseks arhitektuuritüübiks, kuna veel tänapäeval on imelised islami aiad jäänud samaks, mis nad olid islami algusaegadel, teisest küljest osutuvad nad aga kaduvaks iluks, kuna vähe on säilunud autentseid ülestähendusi ammustest aegadest ja traditsioonilisest islami aianduskunstist, olgu nendeks materjalideks siis kirjandus, maalid, meditsiini-voi botaanikalased kirjutised.

Soojas kliimas, kus tihti liivatormid tuiskavad üle kõrbete ja lagendike, oli oaasil, kõrbe vastandil, eluliselt tähtis roll. Vesi on taolises kliimas olnud ja on eluandja ning aia omamine oli luksuseks ning on kahtlemata ka tänapäevani jäänud jõukuse näitajaks, korralikku niisutust aga, mis aia rajamiseks hädavajalik, loeti suureks oskuseks. Peale tavapärase pesemise kasutasid moslemid vett veel ka rituaalseks puhastuseks enne palvusi.

Aed oli ja on see, mis pakkus turvalist varju kõrvetava paikese eest. See oli reeglina asetatud hoonete vahele voi ümbritsetud müüridega. Seega, traditsiooniliste islami majade peitvast iseloomust tulenevalt oli tegemist tõelise salaaiaga: tänavalt täielikult eraldatud ning võimatu märgata. Hoone tagasihoidlik, enamasti tolmune fassaad ei reetnud selle taga toimuvat muu, kui lendlevate liblikate ja tanavale hoovavate magusate lillelõhnadega. Varjulises aias oli jahedam: paviljonides ja kõrgete puude-põõsaste ning ronitaimede all. Puude all puhkust otsija eraldati müüridega maailmast, et eralduda ning mõtiskleda. Et mäletada (dhikr). Kõik aias kannab endas vihjeid sellisele “mäletamisele”: puulehtede mänglevad varjud lillepõõsastel ja kõnniteedel ning veesillerduste peegeldused, mis olid pidevas liikumises; vee voolamine; keerukad geomeetrilise mustriga lillevaibad ning rütm, mida järgides olid põõsad istutatud. Nendega ühinevad või segunevad mitmekihilised mustrid kivi- ja keraamilistest plaatidest, kalligraafia ning keerukad arabeski-jm. taimemotiivid. Basseinidesse istutatud veetaimed moodustavad mustreid, mis tagaplaanil jätavad nähtavaks veesillerduse ning geomeetrilise veemustri, mis laotud basseini põhjale. Nagu sellest kõigest poleks olnud veel küllalt, ergutati aiasviibija meeli mitte ainult nägemise, vaid ka haistmise kaudu (eriti levinud Mughali aedades Indias): taimi istutati nende lõhnaomaduste põhjal valikut tehes. Nii moodustusid huvitavad lõhnamustrid, mis tekitasid mitmesuguseid assotsiatsioone aiasjalutaja meeltes. Lõhnavatest taimedest leidsid eelkõige kasutust eriti tugeva ja iseloomuliku aroomiga taimed nagu jasmiin, tsitrusepuud, roosid, basiilik, mastiksipuu jpt. lõhna -ja ravimtaimed.

Taimed valiti erineva kõrgusega vastavalt sellele, kui tähtis oli aeda võõraste möödajalutajate eest varjata ning uudishimulikust ja sagivast maailmast eraldada. Suuremates aedades paiknes kõrgete puude taga kõige eraldatum aiaosa, seevastu kirevad lillevaibad, mis olid jaotatud tükikesteks veekanalite voi jalutusteede abil, olid avatud ka laiemale publikule. Lillepeenarde parimaks vaatluseks olid aiateed ehitatud peenardest kõrgemale ja viimased laotusid ühtlaste värviliste lillevaipadena vaatleja silmade all ning kastevesi ei voolanud kõnniteedele, vaid jäi peenardesse.

Suuremad aiad jagunesid valdavalt kahte tüüpi: aedpaleed ning paleeaiad, esimesed vastavalt kujutasid endast aeda, mis ümbritsetud ja eraldatud müüriga, teised aga aeda, mis liidetud suuremale ehitisele või paleele, loomulikult ka aiaga ümbritsetud. Kindlasti kuulusid aia juurde paviljonid, avatud niisutuskanalid ja kõnniteed, vahel ka purskkaevud.

Aiad, mis kuulusid eramu juurde, paiknesid elumaja ühes või mitmes hoovis (suuremates elumajades oli kolm peamist hoovi: salamlik meestele ja külalistele, haramlik naistele ja lastele ning kadamlik teenijatele, kokkadele ja kaubaagentidele) ja olid hoolikalt varjatud hoonete poolt. Sellise neljakandilise aiatüübi, mille keskmes reeglina paiknes paviljon voi purskkaev, nimetuseks oli chahar bagh. Neli telge, mis jaotasid aia neljaks osaks, sümboliseerivad nelja ilmakaart-suunda, ühtlasi ka nelja elementi, mida koraanis kirjutatakse paradiisiaia jõgedes voolavat – veini, mett, piima ja vett. Purskkaev voi veesüliti (mis oli tihti paigutatud lootoseõie-kujulise, elu sümboliseeriva basseini keskmesse) või paviljon on omakorda aga sümbol maailmamäele.

Alguse sai selline aiatüüp pre-islami-aegsest Iraanist, seega algselt ei olnud aiatüübil midagi ühist islamiga, vaid pigem oli ta traditsiooniline pärsia aed, mis tekkis 6.saj. Sassanids (ingl.k.) Impeeriumi (ajaliselt vastab seega hilis-Rooma perioodile) ajal (vanimaks aiaks loetakse aeda Pasargade palee umber). Levides koos uue usuga 9. ja 10. saj. teistesse maadesse, kohanes aiatüüp seal vastavalt teise maa taimede, kliima, ehitusmaterjalide ja maitsega. Kaheks eraldiseisvaks suuremaks regiooniks olid seejuures Mesopotaamia (keskus Damaskus, hiljem Bagdad) ning Kesk-Aasia (keskus Samarkand).

HISPAANIA islami aiad

Roheline, armastan sind, roheline.
Roheline tuul. Rohelised oksad.
Frederico Garcia Lorca

Hispaaniat pea 800 aastat valitsenud mooride aedades olid domineerivateks kollased, sinised ja oranzid lilled, aiateed olid kaetud punaste plaatide ja valge marmoriga, millesse olid sisse asetatud kollase ja sinise valgust peegeldava glasuuriga plaate. Basseinide servades kasutatud sinine keraamika lisas neile optiliselt juurde sügavust. Kasutati palju erinevaid taimeliike ja lilled kasvasid segamini köögiviljadega – kõik paistis võrdselt ilus araabia aedniku silmadele. Ainuüksi Sevilla ümbruses oli villasid koos araabia aedadega ule 50 000, kirjutavad ürikud. Kõige silmapaistvam oli aga Granada sultanile kuuluv aed. Üheks raskestiseletatavaks nähtuseks on jäänud tänapäevani, kuidas õnnestus mooridel luua sisehoovides 30F võrra madalam temperatuur kui see oli valjaspool, Hispaania suve kuumuses.

Ka tänapäeval leidub Hispaanias veelgi aiakunstnikke, kes viljelevad islami aianduskunsti. Üheks neist on Fernando Caruncho, kes enne aiandusega tegelemist õppis filosoofiat ning näeb viimase otsest seost aianduskunstiga. Ta väidab, et inglise aiatüüp ei vasta tema aiaideaalile nii, nagu seda teeb islami aed. Koos vee, sümmeetria, geomeetriliste kujundite ja taimede sümboolikaga mainib ta eriti tähtsal kohal olevaks valguse mängu taimedel, mis annab aiale elu ja lõpetatuse. “Oma aedades püüan ma kajastada mööduvat reaalsust,” ütleb ta.

Fotol: Aljaferia sisehoov ehk Püha Isabeli hoov Hispaanias. Restaureeritud ja avatud hiljuti. (Garens Of Delight, The Great Islamic Gardens, 2000, lk 14-16)

MAROKO islami aiad

“…avarasse sammasõue, kus pilk tabas juurdeehitisi, võlve, lehtlaid ja pinke, käsikambreid ja aitu, mille uste ette olid lasted eesriided, ja keset õue oli suur bassein, mis oli vett täis …”
“Tuhat üks ööd”

Omades ideaalset kliimat paljudele taimedele, seejuures ka roosidele, paistavad Maroko aiad silma erilise liigirohkuse ja lopsakuse poolest.

Fotol: Aed tähekestega. Ehitatud Fezis 1860 Pasha Abd al Kari poolt, praegune omanik tema poeg Muhammed.

Aed on loodud kokku 24 kunstniku poolt. Aia ülalpidamine tänapaeval on küllaltki kallis: zellij mosaiigid vajavad pidevat hooldamist ning niisutus (iga rist ja täht on ümbritsetud kanaliga, et üleliigne vesi ära juhtida) nõuab kulutusi ( lk 116-117 Garens Of Delight, The Great Islamic Gardens, 2000)

MESOPOTAAMIA islami aiad

Kui maa peal on paradiis, siis on see Damaskus.
Reisija kirjeldus 12.sajandist.

Regioonile olid omased väikesed sisehoovid, milles tingimata leidus purskkaev ja teisele korrusele viiv välitrepp, tänapaeval on need aiad kahjuks ülerahvastatud ja alahooldatud.
Arhitektuuril oli aia raamistamisel tähtis roll. Ookri, terrakota ja musta mustrid olid tavaliselt asetatud valge või halli marmori sisse. Eriti kuulsad olid Damaskuse lõhnavad roosid, mis siin õitsesid aastaringi.

Fotol: Aed Damaskuses, ehitatud elumajana 18.saj. keskel Pasha Khalid al Azami poolt, kes oli linna tookordsete valitsejate perekonnast. Tänapäeval muuseum (Garens Of Delight, The Great Islamic Gardens, 2000, lk 64).

KESK-AASIA islami aiad

“… Samarkand asetseb lagendikul ja on umbritsetud hiiglasliku muldvalli ja väga sügava kraavi poolt. Linn ise on Sevillast suurem: Samarkandist väljas on palju maju, mis moodustavad suured eeslinnad…linn on ümbritsetud aedade ja viinamarjaistandustega. Nende aedade vahel on tänavad koos avarate väljakutega: kõik tihedalt rahvastatud ja siin on müügil kõiksugu kaupu. Ka on siin, linnast väljas kõige suursugusemaid ja toredaid maju…Läbi Samarkandi, tema tänavatest ja aedadest, läheb palju veejuhtmeid ja neis aedades on palju melonipeenraid ja puuvilla kasvatavaid maid ….siin elab kokku umbes 150 000 hinge ….türklasi, araablasi ja moore erinevaist sektidest koos kristlike kreeklaste ja armeenlastega.”
Ruy Gonzales de Clavijo, Hispaania saadik Samarkandis, 1404.a

Samarkandi, ühte neljast maailma vanimast linnast (koos Ateena, Rooma ja Babüloniga) on nimetatud ka “Eedeniks Idas” ja “hindamatuks islamimaailma pärliks”. Kuna ta paiknes siiditeede ristumiskohal, läände viisid teed Vahemere äärde ja itta teed Indiasse ning Hiinasse, siis raha öeldi voolavat nagu Zerafshani vett. Ilmselt oli nii üht kui teist palju: vett voolas ka majades sees ning läte paiknes kaugel mägedes. Samarkandi (mille Dzhingis-khaan havitas 1220.a. ja Timur hiljem taastas) kõrgajal 14.saj. leidus seal kokku 11 kuninglikku aeda. Aedade kogupindalaks märgitakse poolteist ruutmiili.

Fotol: SAMARKAND – Registani aed Samarkandis

Samarkand oli kuulus valge Tabrizi marmori ja koikjal, eelkõige minarettidel leiduvate siniste plaatide poolest. Lilledest mainitakse nartsisse, tulpe, hüatsinte, harakalatvu ja nelke, mis kõik olid loetud ravimtaimedeks oma lõhna poolest.

INDIA, PAKISTAN, AFGANISTAN

Paradiis, mis on lubatud jumalakartlikele on aed, mida läbivad ojad ja seal on alati toitu ja ja küllaldaselt varju. See on jumalakartlike palk.
Koraan

Indiasse levis islam alles 12.saj. ning islami usuga seotud arusaamad ilust ning dekoorist olid väga raskesti vastuvõetavad hindudele (võrdluseks: hindu individuaalne, sümbiootiline, kaootiline, islam aga matematiline, jätkuv, abstraktne).
Mughali dünastia (mis vallutas selle piirkonna) looja Babur rajas oma esimese aia 16.saj. alguses Kabulis, seejarel paljud teised Agras, Lahores ja Kasmiiris. Grandioossed aiad, mis seotud suurte paleedega, sisaldasid reeglina suuri paviljone ning reeglina ka matmispaiku, võimaldavad jälgida aiakujundust läbi sajandite, kuni tänapäevani. Praegusel ajal enamasti avatud laiemale publikule.